Lumekuninganna

Hans Christian Anderseni muinasjutt „Lumekuninganna“ on üks Taani jutuvestja tuntumaid teoseid ning sellest on saanud maailmakirjanduse klassika lastele. Lugu Gerda teekonnast, et leida oma vend Kai, on korduvalt lavastatud eri teatrites ja sellest on tehtud ekraniseeringuid. Kuigi H. C. Anderseni „Lumekuninganna“ lavastati Vilniuse teatris „Lėlė“ 1993. aastal (lavastaja ja kunstnik Vitalijus Mazūras), on loojate algsed ideed lavastuse jaoks inspireerinud teose juurde tagasi pöörduma. Lavastaja Nijolė Indriūnaitė sõnul sisaldab Anderseni muinasjutt küsimusi, mis on olulised iga põlvkonna noortele vaatajatele: mis on suhete alus; kuidas mõista Elu ja Surma kohtumist; ning kust leida lootust, mida on vaja uue suhtluskvaliteedi loomiseks? Need küsimused kerkivad esile peategelaste, õe Gerda ja venna Kai loos, kui lapsed kaotavad võime teineteist siiralt kuulata ning muutuvad lähedaste kahtluste ja valu suhtes tähelepanematuks. Gerda teekond Lapimaale, Lumekuninganna maale, et leida oma vend ja tuua ta koju, on Nijolė Indriūnaitė sõnul „teekond usu ja armastuse hoidmise juurde lapse sisemaailmas“. „Sõnas „usk“ näeme kodeeritud viidet konkreetsele tegevusele, mille kaudu saab taastada vaimse rahu: „usk“ [tikėjimas] sisaldab sõnu „lihtsalt minemine“ [tik – ėjimas] – tegevust, mis viib Gerdat edasi ega lase tal lootust kaotada,“ mõtiskleb N. Indriūnaitė ning märgib, et lavastus annab varjuteatrile ja visuaalteatri vormidele rohkelt loomingulist ruumi, võimaldades luua assotsiatiivse, avatud tähendusvälja. Näitlejad kasutavad varjuteatri põhimõtteid ning mitmes suuruses ekraane, projektsioone, eri vormis ja tehnikas nukke (paberist väljalõikeid ja nikerdatud, tekstuurseid varje), maske ning paberikunsti objekte. Lavakujundus lähtub filmikunsti esteetikale omastest põhimõtetest, sealhulgas eri kaadrite ja kujutiste montaažist ning liikuvate objektide väljendusrikkast dünaamikast. „Soovime, et meie noored vaatajad sukelduksid omanäolisse visuaalsesse maailma, mis on täis unenäolisi ja nägemuslikke kujundeid ning rullub lahti nagu mälestus,“ ütleb lavastuse kunstnik Aušra Bagočiūnaitė Paukštienė.