Tüdruk püssiga

See on lugu tüdrukust nimega Magdė, kelle vanemad ja kogu pere küüditati Teise maailmasõja lõpus Siberisse, kui sakslaste lahkumise järel saabusid venelased. Oma õpetaja, kes on samuti partisan, abiga kolib tüdruk punkrisse ja hakkab ise partisaniks, päästes rohkem kui ühe inimese elu. Lugu põhineb tollest ajast pärit tunnistajate ja vabadusvõitlejate mälestustel, ajaloolistel materjalidel ning ühe endise partisanide kulleri jutustusel tüdrukust, kes elas mõnda aega partisanidega punkris. Seega räägib lavastus kõige haavatavamate – laste – julgusest kriitilistes olukordades ja nende ellujäämisinstinktist. Vaatamata rasketele isiklikele läbielamistele ja ajaloolisele taustale on lugu soe ja vaimukas. Ühe päevaga täiskasvanuks saanud Magdė tunnistab nikerdatud Rūpintojėlisele, et on hirmus argpüks. Ometi võtab ta vapralt vastu oma uue tegelikkuse ja tundmatu, teadmata, kes on partisanid või mis on punkrid. Sest julgus ei tähenda kartmatust. See tähendab oma hirmule vastu astumist ja tegutsemist. Lavastus on tulvil sündmusi, säilitades samal ajal raamatu vaimuka jutustamislaadi: Magdė ja tema Õpetaja, punkri plahvatusest ainsana pääsenud, jutustavad sündmustest, mida mäletavad. Publikust saavad tegelased, kes aitavad rääkida seda kaasahaaravat ellujäämislugu. „Nii mina kui ka helilooja kasvasime üles, kuulates vanemate lugusid oma partisanidest vanavanemate kohta, seega on see teema mulle väga isiklik. Leida Leedus perekonda, mida sõda poleks puudutanud – küüditamiste või vastupanu osutamise katsete kaudu –, on raske. Tänapäeva üleilmses kontekstis tuleb neid lugusid ikka ja jälle jutustada, sest nende kuulamine tuletab meile meelde, et oma väärtusi tasub kaitsta ka palju tugevama vaenlase vastu, sest täna oleme vabad,“ ütleb lavastuse lavastaja.