Tüdruk püssiga

See on lugu tüdrukust nimega Magdė, kelle vanemad ja kogu pere küüditati Siberisse Teise maailmasõja lõpus, kui venelased saabusid pärast sakslaste lahkumist. Oma õpetaja, kes on samuti metsavend, abiga leiab tüdruk varjupaiga punkris ja temast saab ka ise metsavend, kes päästab rohkem kui ühe inimese elu. Lugu põhineb tollest ajast pärit tunnistajate ja vabadusvõitlejate mälestustel, ajaloolistel materjalidel ning endise metsavendade sidemehe jutustusel tüdrukust, kes elas mõnda aega metsavendadega punkris. Seetõttu räägib see lavastus kõige haavatavamate — laste — julgusest kriitilistes olukordades ja nende ellujäämisinstinktist. Vaatamata rasketele isiklikele läbielamistele ja ajaloolisele taustale on lugu soe ja vaimukas. Täiskasvanuna tunnistab Magdė nikerdatud Rūpintojėlis-kujukesele, et on kohutav argpüks. Ometi võtab ta oma uue reaalsuse ja tundmatu vapralt omaks, teadmata, kes on metsavennad või mis on punkrid. Julgus ei tähenda ju kartmatust. See tähendab oma hirmule vastu astumist ja tegutsemist. Sündmusterohke lavastus säilitab raamatu vaimuka tooni, kui Magdė ise ja tema õpetaja, ainsad kaks punkri hävingust ellujäänut, jutustavad meelde jäänud sündmustest. Publikust saavad tegelased, kes aitavad seda haaravat ellujäämislugu jutustada. „Nii mina kui ka helilooja kasvasime üles, kuulates oma vanemate lugusid meie metsavendadest vanavanematest, seega on see teema väga isiklik. Kujutan ette, et Leedus pole perekonda, mida sõda poleks puudutanud — küüditamiste või vastupanukatsetega. Tänapäeva maailma kontekstis tuleb neid lugusid ikka ja jälle jutustada, sest neid kuulates meenub meile taas, et oma väärtusi tasub kaitsta ka palju tugevama vaenlase vastu, sest täna oleme vabad,“ ütleb lavastuse režissöör.