Kõik, mida sul ei ole

„Sõna. Paus — ja kõik. Mul pole enam midagi, mida sõnadega öelda. Ainult taevas ja taevas, ning mõlemad säravad tuhkhallides juustes hõbedaselt.“ Luuletaja Valdemaras Kukulas, 1959–2011

„Kui valu raud jahtub, ava silmad taeva ja maa värvidele — nagu iseendast eemalduv ingel, näed sa ajastu kuldset pead.“ Luuletaja Algirdas Verba, Valdemaras Kukulase sõber, 1941–2000

Rolandas Kazlas, lavaseade autor ja lavastuse „Kõik, mida sul ei ole“ lavastaja:

„Luuletaja ja kirjanduskriitiku Valdemaras Kukulase üks raamatuid, milles ta vaatleb ja mõtestab Leedu luulet ja kirjandust, kannab pealkirja „Suursõnade ajastu lõpp“. Kui süveneda Valdemaras Kukulase enda luulesse ja tema suhtumisse oma loomingusse, näib luuletaja ise selle suursõnade ajastu hoidja ja bardina. Nende sõnade hoidja, viljeleja ja looja, otsekui mõne kadunud õilsa tsivilisatsiooni järeltulija; kangelane ajast, mil elasid veel hiiglased, kes sattus meie aega, laulis sellest, lõi värsse, ülistas ja leinas seda — meid ja neid, kes tulevad pärast meid, seda maad ja seda maailma, seda maad ja seda taevast — ning rändas siis tagasi Suursugususe juurde, millest tal nii väga puudus oli ja mida ta otsis nii pühendunult selles elus, oma loomingus ja üha hingetumaks muutuval ajastul.

„Lavastus „Kõik, mida sul ei ole“ on mõistagi mõeldud eelkõige luuletaja Valdemaras Kukulase austajatele ja ühtlasi kõigile Leedu luule armastajatele. See luuletaja, kes jäi luulele truuks viimse hetkeni, on ju üks kõige paeluvamaid — ta andis oma loomingule kogu iseenda… Tema luuletusi lugedes võib tunda üksildase luuletaja ja inimese häält, mida läbistavad valu ja kurbus ning milles peituvad inimkogemuse kõik varjundid. Luuletaja enda sõnadega: „Sinu üksildus ja sinu küllus: kõigest ilma jäänud — kõigest tulvil.“

„Luuletaja luuletused on sisuliselt lavastuse peategelane ja tekst. Püüdsin neid tähelepanelikult kuulata ja neisse sisse elada: tajuda ja avastada, milliseid meeleseisundeid ja meeleolusid need endas kannavad. Lõpuks oli põnev proovida teatrivahenditega anda luuletustele värve ja varje, mida üksnes kirjalikke sõnu lugedes ei pruugi aimata. Mul on hea meel, et saan tegeleda selle erakordse luuletaja loominguga. Tänan südamest Valdemaras Kukulase abikaasat Deimantėt abi ja usalduse eest. Olen tänulik Vilniaus teatras „Lėlė“ teatrile ja selle truppile võimaluse eest seal pärast pikemat pausi taas lavastust luua.

„2009. aastal lõin selles teatris oma esimese luulelavastuse „Geležis ir sidabras“, mis põhines luuletaja Vladas Šimkuse luuletustel. Muide, lavastus on endiselt elus, seda mängitakse ja see meelitab jätkuvalt kohale sooja vastuvõtu ja arvuka publiku. Huvitav kokkusattumus: Vladas Šimkus ja Valdemaras Kukulas olid head sõbrad ja elasid isegi naabritena. Loodan, et nende sõprus ja naabrus jätkuvad selle teatri repertuaaris.

„Nüüd on juba liiga hilja taganeda. Luule! Sa oled areen, mille suudavad ületada ainult need, kes käivad mööda selle kõige teravamat serva!“ Luuletaja Vladas Šimkus, 1936–2004

„Jumal, kingi sulle nii hea elu; Jumal, kingi kõigile — ah, kõigile — võimalus niimoodi elada…“ Luuletaja Valdemaras Kukulas, Vladas Šimkuse naaber