Õppetund — E. Ionesco (lavastaja R. Kazlas)

Rolandas Kazlas kutsub teid vaatama „Õppetundi“* — hariduslikku, teaduslikku, kultuurilist ja tervisemüsteeriumi**, õpetlikku draamat, komöödiat, tragöödiat, teraapiat ja Vikipeediat***, aga ka muid absurdsusi**** — selle „Õppetunni“ esietendusel. Lavastus põhineb Prantsuse näitekirjaniku Eugene Ionesco samanimelisel näidendil ning on mõeldud kõigile, kes tahavad teada saada, millega kriiti söödi (ja süüakse siiani). Ilma hingetõmbe ja vaheajata... „Õppetunni“ kestus sõltub õpilase teadmistest, võimetest ja tahtmisest või tahtmatusest õppida ning õpetaja tujust ja kannatlikkusest — mis omakorda sõltuvad õpilase teadmistest, võimetest ja tahtmisest või tahtmatusest õppida ning õpetajast... On igati põhjust oodata, et „Õppetund“ on lõbus, mänguline, huvitav ja kasulik: laval saavad kokku kolm väga omanäolist ja põlvkondade poolest erinevat näitlejat — Taura Kvietinskaitė (Õpilane), ilmekas näitleja Audronis Rūkas (Korrapidaja) ja lavastuse lavastaja Rolandas Kazlas, kes kehastab Õpetajat ning oskab alati meeldivalt üllatada. Neringa Keršulytė juhib kunstiringi ja elavnurka ning on kostüümikunstnik.

Rumeenia päritolu Prantsuse näitekirjanikku Eugene Ionescot (1909–1994) peetakse üheks absurditeatri rajajaks ja 20. sajandi üheks olulisemaks näitekirjanikuks. Tema tuntumate absurdidraama näidete hulka kuuluvad tragikomöödia „Kiilaspäine lauljatar“ („La Cantatrice chauve“, 1950), „Õppetund“ („La Leçon“, 1951), samuti „Toolid“ („Les Chaises“, 1952) ja „Ninasarvik“ („Rhinocéros“, 1959). Tema ühevaatuselised näidendid on täis ebaloogilisi olukordi ning klišeelikku, liialdatult viisakat dialoogi. Banaalsust naeruvääristades toovad need esile inimeksistentsi absurdsuse. Näitekirjanik ise nimetas neid „antin näidenditeks“.

Lavastaja Rolandas Kazlas jagab mõtteid „Õppetunni“ esietenduse kohta: „Kuigi Prantsuse näitekirjaniku E. Ionesco näidendeid peetakse absurdistlikeks, ei näe ma neis, tõtt öelda, mingit absurdi. Elus endas — igapäevaelus, inimeste mõtlemises ja suhtluses või mis tahes muus valdkonnas — on absurdi palju rohkem ning see on palju naljakam, valusam ja julmem. Näidendi tekst ise on nagu karnevalikostüüm, narrirüü või klouniülikond, mis katab tõelist keha: inimese, ühiskonna, riikide, inimkonna oma... Sõnade žongleerimise, akrobaatika ja mõttetuna näivate absurdsete fraaside all võib aimata, et näitekirjanik kutsub meid tõsiseid asju nägema ja ära tundma. E. Ionesco ühevaatuselises näidendis „Õppetund“, mida autor ise nimetas koomiliseks draamaks, on küllaga komöödiat ja draamat ning isegi vihje tragöödiale. Lühidalt öeldes on näidendis olemas kõik hea lavastuse jaoks vajalik ning pole juhus, et näitekirjanik andis sellele nii lihtsa ja täpse pealkirja: „Õppetund“. Õppimata jäetud õppetundidel on sageli valusad tagajärjed. Elu eksamid ja katsed on raskemad ning tõsisemad katsumused, ja kooli rangeim õpetaja võib tunduda „hella tallekesena“ nende „Õpetajate“ kõrval, kes tahavad kõigile korraga õpetust jagada, kogu maailmale — ja kahjuks ilmub selliseid inimesi aeg-ajalt ning nagu me teame, pole neid inimkonna ajaloos kunagi puudunud. Ma arvan, et näitekirjanik räägib sellest, et