Udu

„Udu“ on unenäoline psühholoogiline draama, milles tegelikkus põimub mälu, fantaasia ja maagia maailmadega. Näidend jutustab noorest naisest nimega Ema. Pärast pikki aastaid naaseb Ema oma lapsepõlvekodu külastama, kus ta mäletab end õnnelikuna ja homsesse uskuvana. Kuid seal on juba mõnda aega elanud perekond, keda ta ei tunne. Ema tutvub nendega meeldivalt ning nad kutsuvad ta sisse. Nii leiabki ta end oma lapsepõlve toast...

Kujutage ette, et elate oma armsa perega hubases kodus ja ühel päeval ilmub teie korteri uksele võõras, kes mainib muuseas, et see oli kunagi tema lapsepõlvekodu. Kutsute ootamatu külalise lahkelt sisse, kuid ta otsustab mitte lahkuda. Mida te teeksite?

Kujutage nüüd ette, et ühel hilissügisesel õhtul, sügava üksildustunde võimuses, satute juhuslikult oma lapsepõlvekodu lähedusse. Vaatate oma lapsepõlvetoa valgustatud akent ja enne kui arugi saate, seisate oma endise kodu ukse taga… Teil on vaja nii vähe: vaid lühikest vestlust teise inimesega, vaikset kohtumist oma lapsepõlvemälestustega, ajaga, mil usk oli veel elus. Usk maailma, inimestesse ja teie vaieldamatult helgesse tulevikku. Kuid see kodu pole enam teie oma ning seal elavad inimesed ei taha teid enda lähedusse… Mida teeksite teie?

Näidendi loojad kutsuvad publikut nägema sama lugu kaks korda, erineva nurga alt. Kas võib olla, et igal lool on kaks, kolm või ehk tuhat või miljon võimalikku vaatenurka? Selgub, et vähemalt siis, kui lugu on mähkunud udusse, on see tõepoolest võimalik. Udus muutuvad konfliktid ja dialoog üha hajusamaks, samal ajal kui piirid tegelaste ja neid ümbritseva maailma vahel ähmastuvad. Publik kutsutakse kollektiivse alateadvuse universumisse — paika, kus pole ei „mind” ega „sind”, vaid üksnes igavene teadvusekangas, mis eksisteerib kõigist isiklikest piiridest väljaspool. See on paik või ehk seisund, kus sõnad kaotavad oma tähenduse ja alles jääb vaid vaikus: seos olemise ja olematuse vahel. Ainus püsiv asi on „mitte miski”, mis pakub vabadust ja igavikku.

Kas minevikku on võimalik tagasi pöörduda? Kas minevik ja olevik saavad põrkuda teineteist hävitamata? Vastuste otsimine neile küsimustele innustas lavastuste „Bagadelnia” ja „Pakeliui” loojat A. Špilevojut sukelduma „Udusse”, kus maailma nägemine on palju raskem kui selle tunnetamine.

Esietendused: 15. ja 16. novembril 2024
Väljaanded: Arvustus: Rahastanud: