Udu

„Udu” on unenäoline psühholoogiline draama, milles tegelikkus sulandub mälestuste, fantaasia ja maagia maailmaga. Näidend jutustab noorest naisest nimega Ema. Paljude aastate järel naaseb Ema oma lapsepõlvekodu külastama. Seal meenub talle aeg, mil ta oli õnnelik ja uskus homsesse päeva. Kuid juba mõnda aega elab seal perekond, keda ta ei tunne. Ema tutvustab end neile soojalt ning nad kutsuvad ta sisse. Nii leiab ta end oma lapsepõlvettoast...

Kujutle, et elad oma armsa perega hubases kodus ja ühel päeval ilmub korteriuksele võõras, kes mainib möödaminnes, et see oli kunagi tema lapsepõlvekodu. Kutsud ootamatu külalise lahkelt sisse, kuid ta otsustab mitte lahkuda. Mida sa teeksid?

Kujutle nüüd, et hilisel sügisõhtul, sügava üksinduse küüsis, satud juhuslikult oma lapsepõlvekodu lähedusse. Vaatad oma lapsepõlvetoa valgustatud akent ning enne kui arugi saad, seisad oma endise kodu ukse taga… Sul on vaja nii vähe — lühikest vestlust teise inimesega, vaikset kohtumist oma lapsepõlvemälestustega, ajaga, mil usk oli veel elus. Usk maailmasse, inimestesse, oma vaieldamatult helgesse tulevikku. Kuid see kodu ei kuulu enam sulle ja seal elavad inimesed ei taha sind sinna üldse… Mida sa teeksid?

Näidendi loojad kutsuvad publikut vaatama sama lugu kaks korda, eri vaatenurkadest. Kas igal lool võiks olla kaks, kolm või ehk tuhat või miljon võimalikku tõlgendust? Selgub, et see on tõepoolest võimalik — vähemalt siis, kui lugu on mähkunud udusse. Udus muutuvad konfliktid ja dialoogid üha mööduvamaks ning piirid tegelaste ja neid ümbritseva maailma vahel hägustuvad. Publik justkui kutsutakse kollektiivse alateadvuse universumisse — paika, kus pole ei „mind” ega „sind”, vaid ainult igavene teadvuse kangas, mis eksisteerib väljaspool kõiki isiklikke piire. See on paik või ehk seisund, kus sõnad kaotavad oma tähenduse ning alles jäävad vaid vaikus, seos olemise ja olematuse vahel, ning kus ainus püsiv asi on „mitte midagi”, mis annab vabaduse ja igaviku.

Kas minevikku on võimalik naasta? Kas minevik ja olevik saavad kohtuda teineteist hävitamata? Püüdlused leida neile küsimustele vastuseid innustasid lavastuste „Bagadelnia” ja „Pakeliui” loojat A. Špilevojat sukelduma „Uttu”, kus maailma nägemine on palju keerulisem kui selle tunnetamine.

Esietendus: 15. ja 16. november 2024
Publikatsioonid: arvustus:
Rahastanud: