Ooperpoeem „Rästas – roheline lind”

Bronius Kutavičius, Sigitas Geda

Ooperpoeem „RÄSTAS – ROHELINE LIND”

Lavastaja: Jonas Vaitkus
Muusikajuht ja dirigent: dr Imantas Jonas Šimkus
Lavakujundaja: Arvydas Gudas
Kostüümikunstnik: Kristina Kruopienytė
Koreograaf: Inga Fontez-Sakurako

Osad ja esitajad:
Rästas – Arminas Skirvainis
Naine-Lind – Salomėja Petronytė
Preestrid, naised ja mehed – Panevėžyse Muusikateatri koor
Orelipartii – Arsenijus Esaulkov
Panevėžyse Muusikateatri orkester, peadirigent E. Pehk
Panevėžyse muusikakooli rahvapilliansambel

Kui inimene naasis Linnu juurde, läks Lind inimese juurde.

Silmapaistvate kunstnike Bronius Kutavičiuse ja Sigitas Geda loodud ooperpoeem „Rästas – roheline lind” toob esile sõna peene poeetilise jõu, looduse ja armastuse ürgse väe, muusika ilu ning rahvusliku ajaloo tähtsuse. Lavastaja Jonas Vaitkuse lavastuses muutub tiibade metafoorist, poeedi linnunimelisest perekonnanimest ja tema omanäolisest isiksusest kujundatud talurahva bardi Strazdelise (Antanas Strazdas-Drazdauskas) kuju Inimene-Linnu tegelaskujuks. Erinevate väljendusvormide, tantsu, folkloorielementide ja traditsiooniliste hümnide kaudu kõneleb lavastus mehe ja naise kokkusaamisest, vaimu sügavustest, looduse ja inimkonna vahelistest piiridest ning olemasolu tähendusest.

2023. aasta sügisel toodi „Rästas – roheline lind” taas lavale Bronius Kutavičiuse kodulinnas Panevėžyse Muusikateatris. Nagu algses lavastuses, tõi selle lavale lavastaja Jonas Vaitkus. Seekord esitatakse ooperpoeem otse, ilma salvestisteta. Muusikajuht on noorema põlvkonna andekas dirigent Imantas Jonas Šimkus.

Kõigepealt kirjutas Sigitas Geda luuletuse „Rästas” (1967). Helilooja Bronius Kutavičius lõi hiljem ebatavalise oratooriumi, nimetades seda „helide draamaks”, ja nimetas selle seejärel ümber ooperpoeemiks „Rästas – roheline lind” (1980). 1984. aastal lõi Jonas Vaitkus nende teoste põhjal Kaunase Draamateatri laval unustamatu rituaalse, püha vaatemängu. Lavastusest valmis filmiversioon 1990. aastal.

Tolleaastane „Rästas” näis kutsuvat publikut „poliitikast” eemalduma ja puhta kunsti valda astuma ning sukelduma kaunite kujundite peenesse voogu, mis ühendab Leedu rahvakunsti esteetilised põhimõtted ja idamaise traditsioonilise teatri. Lavastaja Jonas Vaitkuse lavastuses muutub tiibade metafoorist, poeedi linnunimelisest perekonnanimest ja tema omanäolisest isiksusest kujundatud talurahva bardi Strazdelise (Antanas Strazdas-Drazdauskas) kuju Inimene-Linnu tegelaskujuks. Strazdase omanäoline isiksus ja looming on inspireerinud paljusid Leedu kunstnikke looma silmapaistvaid teoseid. Muusikasõpradele on tuttav ka Vytautas Kernagise sama Geda luuletuse põhjal loodud heliteos „Rästas”.

Bronius Kutavičiuse looming hõlmab laia kultuurikonteksti, tuues esile sajandite sügavusse mattunud rahvaste ajaloo- ja eelajalookihte ning andes kuju müütilise ja religioosse teadvuse arhetüüpidele. Tema harmoonilised, mõnikord keeruka ülesehitusega helisüsteemid on alati elujõulised ja emotsionaalselt mõjuvad. Kutavičiuse looming ületas tänapäevase muusika suhtes valitsenud umbusu ja publiku vaenulikkuse tõkked. Helilooja kasutas vabalt mitmesuguseid tänapäevaseid kompositsioonivõtteid, kuid tema stiili kõige olulisem mõjutaja oli omapäraste sutartinės’te – Leedu kirdeosas levinud traditsiooniliste mitmehäälsete laulude – polüfooniline, korduvate vokaalpartiide tehnika. See oli teadlik „pööre” paganluse poole, mis oli hingeliselt lähedane ka Geda loomingule. Geda uuendas Leedu luulet, Kutavičiusest sai aga muusika uuenemise sümbol. Nende ühistööd on tänapäeva Leedu kunsti kanoonilised teetähised ning andsid alguse uuele nähtusele: paganlikule avangardismile.

Projekti rahastab Leedu Kultuurinõukogu.