New Baltic Dance '27: Amala Dianor (Prantsusmaa) – DUB

„DUBi” ei tohiks mõista sõna-sõnalt kui selle žanri muusika järgi loodud koreograafiat. Pigem osutab pealkiri dub-muusikale, tänavatantsule ja minu enda loomingule omasele omastamise ja ümbertöötamise põhimõttele. Tsiteeritud liikumisest saab lähtekoht, kuid selle kõrvale tuuakse midagi muud – midagi, mis selle omastab, laiendab, moonutab või katkestab. Dub-muusika võtab reggae akustilisi fragmente ja kujundab need ümber, tuues esiplaanile trummid ja bassi ning põimides need elektrooniliste helidega, et luua kaugeid akustilisi ruume ja elektroonilise muusika uusi atmosfäärilisi varjundeid. Rakendades sama loogikat liikumisele, katsetan sellega pidevalt ja arendan seda oma lavastustes.” — Amala Dianor

„DUB” kinnitab selget, rõõmsat ja kollektiivset nüüdisaegset vormi, mis sünnib lava kaduvuses. Selles teoses kutsutakse tantsijaid liikuma, kohanema ja oma harjumusi muutma. Koreograafi loomeprotsessis saab stuudiost omamoodi utoopia – pelgupaik, kus erinevused loovad küllust ning inimesed otsivad võimalusi jagamiseks, avastamiseks ja vabaks olemiseks. Selles lavastuses uurib ta omaenda loomeprotsessi, töötades koos väga noorte Z-põlvkonna esitajatega. Projekti loomepartnerid uurivad, mis juhtub tantsijatega – kelle tööd nähakse enamasti soolona ja ehk ka pidudel –, kui nad kohtuvad pika vormiga teoses, mida esitatakse ühises füüsilises ruumis. Lavastus tõstatab muidugi palju olulisi küsimusi. Millest oleme valmis loobuma, et rühmana eksisteerida? Mis juhtub, kui püüame liikuda koos, jäädes samal ajal truuks oma individuaalsusele? Kuidas mõjutab tantsijate loomepraktikat füüsiline kohtumine kogenud või algaja publikuga? Kuidas seob lavastus tegelikkuse ja representatsiooni? Kandes tegelikkuse üle digitaalsesse ja lavaruumi, soovib Amala Dianor uurida, millise koha need praktikad nüüdisaegse tantsu ajaloos hõivavad. Ta püüab destilleerida uue maailmanägemuse olemust ja luua kehastunud visuaalse utoopia, mis on vaba kunstlikkusest ning rajatud nende noorte andekate tantsijate jõule.

Iseõppinud hiphopitantsija Amala Dianor lõpetas 2002. aastal Angers’ riikliku kaasaegse tantsu keskuse. Ta töötas kümme aastat tantsijana, ammutades inspiratsiooni väga erinevatest tantsutehnikatest. 2012. aastal asutas ta oma kompanii, pärast seda, kui tema esimene koreograafia „Crossroad” võitis 2011. aasta konkursil „Reconnaissance” kaks auhinda. Koreograaf tõusis kiiresti esile oma eristuva, elegantse ja orgaanilise stiiliga, mis põhineb liikumise vormilisel uurimisel eri stiilide kokkupuutepunktis. Ta liigub virtuoosselt ühest liikumiskeelest teise, lükkab tagasi koreograafiliste tehnikate vaatemängulise külje ja jätab alles vaid puhta liikumise. Inimestevahelistest kohtumistest ja dialoogist innustatuna loob ta tantsu, mis ühendab ja hübridiseerib eri vorme ning avab teisest lähtuva poeetika. Alates 2014. aastast on ta teinud koostööd elektroonilise souli helilooja Awir Leoniga, kes loob muusika tema lavastustele, ning töötanud regulaarselt ka muusikute, visuaalkunstnike ja näitlejatega,