Birutė Kapustinskaitė: stand-up tähendusest ja tähendusetusest

◊ 2024. aasta Kuldne Lavakrist. Parim naisnäitleja – Vitalija Mockevičiūtė
◊ 2024. aasta Kuldne Lavakrist. Parim näitekirjandus – Birutė Kapustinskaitė

„Kui mind kutsuti seda numbrit looma, ütlesin: „Olgu, teen ära, aga teadke, et see tuleb sünge.“ Nad ütlesid: „Väga hea, inimestele meeldib süngus.“ Mina küsisin: „Tõesti?“ Nad vastasid: „Jah.“ Mina ütlesin: „Noh, hakkame siis pihta.““

Esimest korda jõuab stand-up-komöödia teatrilavale – see on žanr, mis pakub naeru kaudu katarsist nii loo jutustajale kui ka kuulajale. Kellegi naerma ajamine on tõeliselt keeruline ülesanne. Teatri jaoks on veelgi raskem kasutada huumorit suhtlusvahendina, et puudutada meile kõigile lähedasi valusaid teemasid: leina, kaotust ja enesetappu. Panna inimeses idanema midagi ootamatut, aidata tal enda üle naerda ja valusaid kogemusi kõrvalt vaadata, et ta saaks nendega leppida.

Näitekirjanik Birutė Kapustinskaitė ja lavastaja Eglė Švedkauskaitė loovad esimest korda koos lavastust. Nad kutsuvad publikut avastama uusi teatrivorme ja uurima stand-up-komöödia ettekande kaudu kaotust perekonnas. Tegelasteks on ema – tuntud telesaatejuht – ja poeg – edukas stand-up-koomik. Kumbki neist ei jää sõnatuks, ent pärast isa surma osutub omavaheline suhtlemine keeruliseks. See on lugu vihast, häbist ja süütundest lahtilaskmisest ning võimaluste otsimisest, kuidas avaneda haavatavusele ja teineteisele.

„„Stand-up tähendusest ja tähendusetusest“ on koomiline näidend peategelaste püüdest pärast isa kaotust suhelda. Tume huumor, eneseiroonia ja jutustav huumor (stand-up) põimuvad siin draamaga, jutustades kaotusest, ema ja poja suhtest, ühiskonna suhtumisest leina ning sellest tulenevast vajadusest kohaneda,“ ütleb näitekirjanik Birutė Kapustinskaitė.

„Usun, et teater kui laiale publikule suunatud avalik suhtlusvahend peab rääkima mitte ainult kangelaslikust surmast ja ohverdusest, vaid ka vaimse tervise põhialustest, ilma neid müstifitseerimata. Teater peab jälgima, mis toimub ühiskonnas siin ja praegu, ning kasvatama empaatiat depressiooni ja teiste vaimuhaigustega silmitsi seisvate inimeste suhtes. See lavastus on viis rääkida lootusest ja elutahest ka siis, kui näib, et sa ei tea, kuidas edasi,“ ütleb lavastaja Eglė Švedkauskaitė.

Lavastust rahastas ka Euroopa Liidu programm „Loov Euroopa“.

Lavastuse rahastaja: Partner: