Kate Atwell: Big Data

Inglise keelest tõlkinud Ignas BEITSAS

Andmete maailmas, kus iga meie sammu saab salvestada, säilitada ja analüüsida, kas on meil endiselt õigus olla unustatud? Millest oleksime valmis loobuma turvalisuse, kontrolli ja tehnoloogiast vabaduse nimel?

Lavastaja Augustas Gornatkevičius kutsub Briti näitekirjaniku Kate Attwelli näidendist „Big Data“ lähtudes mõtisklema Fausti müüdi tänapäevase versiooni üle. Siin võtab kuradiga sõlmitud leping uue kuju: Mefistofelese asemele astuvad massimeedia, turg ja algoritmid, samal ajal kui inimestest saavad tehnoloogia tarbijate kõrval ka selle tooraine – nende isikuandmeid kogutakse lakkamatult, analüüsitakse ja müüakse ettevõtetele.

Lavastuse keskmes on üks paljudest perekondadest: vend ja õde, nende partnerid ning vanemad. Võõras M siseneb vaikselt nende ellu, saades peagi peresõbraks ja usaldusaluseks, kellele tegelased saavad end avada ning kellelt tuge ja mõistmist leida. Peresuhete, eriti vanemate ja laste vaheliste suhete kaudu toob näidend esile eri põlvkondade kogemused, nende raskused suhtlemisel ja püüdlused säilitada lähedust digitrendide juhitud kiiresti muutuvas tegelikkuses.

Teose keskmes on ka õigus olla unustatud – võimalus minevikust lahti lasta, oma isiklikku ruumi hoida ja mitte lasta end pidevalt määratleda digitaalsel jäljel.

„Big Data“ kutsub meid ümber mõtestama tänapäeva inimeste ja aja suhet. Andmete kogumine ja algoritmipõhised ennustused tungivad üha sügavamale isiklikku ruumi, suhetesse ja mälestustesse, muutes isegi elu kõige intiimsemad kogemused mõõdetavaks ja jälgitavaks teabeks. Elutempo kiirenemine tõrjub kõrvale vaikuse, rituaalid ja võimaluse lihtsalt olla. Digimaailmas on üha raskem iseennast kuulata ja kogeda aega mitte lõputu sündmuste jadana, vaid tähendusliku kohaloluna teise inimesega. Kas suudame veel peatuda, meenutada ja hetke kogeda, selle asemel et üksnes reageerida lõputule väliste stiimulite voole?