METAMORFOOS. Franz Kafka teoste põhjal

„Inimese võib tappa, aga teda ei saa sundida kellekski teiseks saama.” (Robert Antelme) Kuidas, millal ja miks me lakkame nägemast Teist inimesena? Franz Kafka loomingu keskmes leidub alati eri vormides dehumaniseerimise uurimist. Putukaks muutuva Gregor Samsa lugu tõstatab küsimusi meie kaastunde piiride kohta teise inimese suhtes: kuidas toimub samastumine, kuidas Teist konstrueeritakse ja kas suudame aktsepteerida Teist osana inimkonnast? See lavastus püüab uurida kahe eraldiseisva poliitilise mehhanismi (selle sõna laias tähenduses) keerukat dialektilist suhet: ühelt poolt empaatilist samastumist ja teiselt poolt dehumaniseerimist. Kafka teoste tähenduste paljusus on piiritu ega allu lihtsatele, ühemõttelistele tõlgendustele. Püüdes avada nende eri kihistusi, on lavastuse peamine eesmärk siiski astuda dialoogi tegelikkusega, milles elame. Esimene maailmasõda algas 28. juulil 1914 ning vaid mõni päev hiljem alustas F. Kafka kirjutamist romaaniga „Protsess”, mis on vaieldamatult tema kuulsaim teos (see jäi lõpetamata ja avaldati kirjaniku loata alles pärast tema surma). Ehkki need kaks sündmust pole põhjuslikult seotud, on sõjakogemus tuntav nii selles kui ka kirjaniku teistes teostes. Kafka loomingu uurijad väidavad, et „Protsessis” nägi ta ette totalitaarseid ideoloogiaid, mis peagi Euroopat haarasid, ning ennustas ka selle sõja olemust. Kui Venemaa alustas 24. veebruaril sõda Ukraina vastu, hakati rääkima, et see sõda juhatab sisse Euroopa ajaloo uue etapi ja kehtestab uue maailmakorra. Võib-olla kogeme meie, 21. sajandi kolmanda kümnendi eurooplased, nagu Kafka, kes elas üle esimese maailmasõja, ajastulist pöördepunkti, mille järel hakkab maailmas valitsema uus kord. Franz Kafka (1883–1924) oli tunnustatud Austria proosakirjanik, kes kirjutas saksa keeles. Teda peetakse üheks 20. sajandi omanäolisemaks ja mõjukamaks kirjanikuks, modernismi teerajajaks ning sürrealistide arvates üheks selle eelkäijaks. Juudi perekonnas sündinuna õppis ta keemiat ja germanistikat, seejärel otsustas aga isa suureks rõõmuks õppida õigusteadust. Võimukas isa pidas poja kirjanduslikke ambitsioone asjatuteks unistusteks. Kafka töötas peaaegu kogu elu Praha Tööliste Õnnetusjuhtumikindlustuse Instituudis, süvenedes vabal ajal kirjandusse ja eemaldudes vihatud bürokraatlikust tööst. Ta tundis pidevalt, et on lõhestatud seltsielu ja loomingulise kutsumuse vahel, ning kannatas selle tõttu väga. Ta oli oma loomingu suhtes äärmiselt range ning märkimisväärne osa sellest avaldati tema loata alles pärast surma. Hermetiline ja mitmetähenduslik F. Kafka proosa kutsub esile mitmesuguseid, sageli kõige vastandlikumaid tõlgendusi. Tema teosed avanevad kummalises ja raskesti seletatavas maailmas, mis on täis ähvardusi ja hirmu ning mida iseloomustavad ebastabiilsus, üksildus, kurnatus ja tulevikuhirm. Oliver Frljić (sündinud 1976) on üks Euroopa silmapaistvamaid teatriloojaid: lavastaja, näitleja ja kirjanik, keda kriitikud kutsuvad sageli „teatriprovokaatoriks”. Laval ta