Asjad, mida ma ei julgenud öelda, ja nüüd on juba liiga hilja

2010. aastal sai Jaapani Otsuchi linnast pärit Itaru Sasaki teada, et tema armastatud nõbul on ravimatu haigus ja elada on tal jäänud vaid kolm kuud. Pärast nõbu surma paigutas Sasaki oma aeda vana telefoniputka, et saaks iga päev lahkunuga rääkida ja lasta tuulel oma sõnad ära kanda. 2011. aastal tabas Otsuchi piirkonda tsunami, milles hukkus kümme protsenti linna elanikest. Tasapisi saadi telefoniputkast teada ning inimesed hakkasid külastama Itaru Sasaki aeda, et helistada oma lahkunud lähedastele. Alates 1. märtsist 2022 seisis Leedu Rahvusooperi ja Balletiteatri ees vana taksofon, mis oli identne Jaapani „tuuletelefoniga“. Inimestel paluti sealt läbi astuda ja „helistada“ neile, kellele nad polnud jõudnud öelda seda, mida tahtsid, enne kui oli liiga hilja. Veidi enam kui kuue kuu jooksul võeti telefonitoru kätte umbes 4000 korda. Kõigi ehedate lugude helisalvestistest sai ooperi libreto alus.

Taksofoniooper „Asjad, mida ma ei julgenud öelda, ja nüüd on juba liiga hilja“ on hell, peenetundeline, helge ja lootusrikas lugu leinavast inimesest. Samal ajal on see selge läbilõige geograafilistest aladest, mis lein avab, ning teekond kohtumise, leppimise ja maailma kui terviku kogemiseni.

Lavastuse loojad:

Taksofoniooper on luuletus inimese kaduvusest. Laval sünnivad hämaruses peened, inimlikud ja kohati vaimukad kujundid sellest ja teisest maailmast: kehad ja esemed ilmuvad ja kaovad. Kõik möödub – inimesed, aeg, paigad, asjad, sündmused.

Lavastaja ja dramaturg Kamilė Gudmonaitė

Minu suhe selle teosega – või täpsemalt taksofoni jäetud möödujate „kõnede“ salvestistega – on pidevalt muutunud. Pika loomeprotsessi igas etapis avastasin uue viisi, kuidas vaadata seda, mida iga inimene putkas ütles. Alguses kuulasin kõrvalt neid väga avameelseid pihtimusi; nüüd mõtestan neid uuesti, pannes end helistajate või nende kõnede adressaatide asemele. See ooper esitas märkimisväärseid väljakutseid: kuidas luua meist igaühe sisemine helimaastik ning kuidas tuua teatrilavale kõnede sageli sügavalt tundlik ja peen sisu – olemise pühadus? Siin saavad muusikast ja helist nähtamatu vahend, energia, mis voolab ja kõneleb sellest, mida me ei julgenud öelda, ja nüüd on juba liiga hilja.

Helilooja Dominykas Digimas

Teose lavakujundus on vahepealne ruum, justkui sisemaailma peegeldus, kohtumine, milles võib tajuda suhet teispoolsusega. Tegevus toimub üleminekuruumis, mis toob esile liminaalsed seisundid, kus argielu põimub kaduvuse ja ebakindlusega. Teose visuaalne atmosfäär on pühendatud elule ja surmale, lähedusele ja igatsusele.

Lavakujundaja ja videoprojektsiooni kontseptsiooni autor Barbora Šulniūtė

Lavastuse produtsendid: Partnerid: Lavastust rahastavad: Leedu Vabariigi kultuuriministeerium, Leedu Kultuurinõukogu, Vilniuse linnavalitsus.

Teose väljatöötamine algas 2021. aastal LNOBT ja Operomanija ühise projekti „Opera Genome“ raames.