Joanna Bednarczyk: QUANTA

◊ 2024. aasta Kuldse Lavalise Risti auhind parimale lavastajale – Łukasz Twarkowski ◊ 2024. aasta Kuldse Lavalise Risti auhind parimale lavakujundajale – Fabien Lédé ◊ 2024. aasta Kuldse Lavalise Risti auhind parimale valguskujundajale – Eugenijus Sabaliauskas

Poola keelest tõlkinud Vyturys JARUTIS

„Mõned paigad on nagu inimesed: ühed säravad ja teised mitte,” kui tsiteerida klassikut. Les Moires’ hotell on paljude kilomeetrite raadiuses ainus särav paik. Populaarsetest turismimarsruutidest kaugel asub see justkui ajast puutumata: ta ei vanane ega noorene, ta lihtsalt on. Räägitakse, et kõrgel mägedes voolab aeg kiiremini, ehkki inimesed ei suuda selliseid erinevusi märgata. Kuigi Les Moires ise aega ei koge, kiireneb selle elanike elukäik võrreldes sellega, mis toimub maapinnale lähemal. Seda kiirenemist saab vaadelda, mis läheb vastuollu kõigi klassikalise füüsika seadustega. Minutid ja sekundid näivad ajas tihedamalt koos olevat, nii et ööpäeva jooksul on neid rohkem, kui tavaline kell mõõdaks.

Selles kahtlaselt kiirenevas ajas kiireneb ka üks füüsilise maailma omadus – omadus, mida võiks nimetada sündmuste kvantideks. Mida tähendab „kvant”? Ladina keeles tähendab quantum „kui palju”. Füüsikas kirjeldab kvant vähimat hulka, mis füüsikalisel suurusel olla saab või mille võrra see võib ühe sündmuse käigus muutuda. Lihtsalt öeldes on kvant jagamatu osa. Kooki ei saa lõputult väiksemateks tükkideks lõigata. On olemas väikseim võimalik tükk, mida saab külalisele pakkuda.

Elu koosneb sündmuste kvantidest. Sündmused toimuvad üksteise järel ja reastuvad looks. Paljude nähtuste, tunnete ja seoste keskmistumisel kujuneb narratiiv, mis jaguneb minevikuks, olevikuks ja tundmatuks tulevikuks. Me nimetame seda eluks, eluloooks, saatuseks. Iga lugu juhib aeg; just aeg muudab lood mõistetavaks. Kõigepealt tuleb põhjus, siis tagajärg, ning tegevusele järgneb reaktsioon. Kui aga aeg hakkab kiirenema, lakkab ta olemast aeg ja muutub millekski, mille olemust me enam mõista ei suuda. Kvantsündmuste paljusus ei koondu enam reaalsuseks, mida saaks mõista ja hoomata.

Just nii juhtub ühel 1938. aasta suveõhtul Šveitsi mägedes Les Moires’ hotellis, millel on vaevu ots otsaga kokku tulnud. Füüsilise ruumi ja aja omadused lähevad paigast. See mõjutab ka hotellikülalisi. Midagi hakkab muutuma nende mälestustes, hoiakutes, emotsioonides ja soovides. Keegi ei mõista, mis toimub. Külaliste seas on kuulus Saksa füüsik Werner Heisenberg, määramatuse printsiibi autor. Kas suurte objektide, näiteks kirjutuslaua, hotelli ja mägede reaalsus võib tõesti hakata käituma nagu elementaarosakeste reaalsus? Heisenbergi järgi saab osakestest rääkida vaid ligikaudselt, kirjeldades osakeste endi asemel nende olekuid. Hotellikülalised saavad aru, mis nendega ja nende ümber toimub, ainult siis, kui muudavad oma mõtteviisi – keskenduvad sellele, mis olekus objekt on, mitte sellele, mis objekt on. Nad tulid Les Moires’sse, et vaadata maailma kõrgmäestiku vaatepunktist. Otsida avara vaate kaudu sügavamat tähendust…