Juan Pablo Troncoso: Soovid

Hispaania keelest tõlkinud Agnė PULOKAITĖ.

Tšiili lavastaja, näitleja, näitlejaõpetaja ja „La Re-sentida“ asutaja Marco Layera loob Leedus oma esimese lavastuse. Tema töid on esitatud maailma juhtivatel rahvusvahelistel teatrifestivalidel, sealhulgas Avignonis. Teatro Municipal de Las Condesi noorte teatrifestivalil pälvis Marco Layera parima näidendi auhinna. Samuti on ta saanud Tšiili ülikooli Eugenio Guzmani auhinna ning ta esitati Tšiili riikliku kunstiauhinna Premio Altazor kandidaadiks.

Lavastus põhineb kaasmaalase Juan Pablo Troncoso teosel ning lähtub Tennessee Williamsi näidendist „Tramm nimega Iha“. Peategelane Blanche (näitleja Vitalija Mockevičiūtė) naaseb pärast ebaõnnestunud elu ühes Euroopa suurlinnas talumatult lämbe Leedu keskkonda. Ta tuleb vastumeelselt Berliinist tagasi, varjates oma kunstilist läbikukkumist. Tema progressiivsed vaated põrkuvad kodulinna tardunud konservatiivse olustiku vastu — seda müüri kehastab tema armastatud õde (näitleja Dalia Michelevičiūtė), kes on hiljuti abiellunud mehega, kes elab temaga hooldekodus (näitleja Algirdas Gradauskas).

Peategelase ambitsioonikas unistus saada kuulsaks kunstnikuks pole täitunud. Ta on taas Ida-, mitte Lääne-Euroopas; aeg rõhub teda, vananev keha ärritab ning ta tunneb end soovimatuna. Tema tütar (näitleja Augustė Ona Šimulynaitė) alles hakkab oma unistusi kujundama: ta tahab saada kuulsaks stand-up-koomikuks. Noor naine teeb nalja oma perekonna ja ema üle ning pilab riike, mis asuvad veelgi kaugemal idas kui Leedu.

Selle iroonilise lavastuse tegevus toimub kuumusest lämbuvas hooldekodus. Siin seisavad tegelased silmitsi nii kehalise allakäigu ja üksilduse kui ka ihade, fantaasiate ja luuludega. Jutt hiljuti surnud tervishoiutöötajast osutab hooldustöö karmile ja keerulisele tegelikkusele. Kuumalaine pole pelgalt meteoroloogiline nähtus: see on emotsionaalne seisund, ühiskondlik sümptom, talumatu pinge. Kehad kuumenevad, mälestused löövad lõkkele, saladused hakkavad haihtuma. Ventilaatorid pöörlevad vaevu, samal ajal kui higi voolab vaikselt mööda nägusid.

Lavastus on kohati valus, kohati koomiline mõtisklus täitumata jäänud lubadustest. See mõtestab peresidemeid, tänapäeva kinnisideed nooruse ja uudsuse suhtes, teiste eest hoolitsemise raskusi ning hüljatust. Teos kõneleb kehadest, mida tänapäeva maailm on õppinud ära kasutama ja unustama. Lääne- ja Ida-Euroopat kujutatakse siin kurnatud maailma kahe jäänukina — varemetena, millest ei kasva enam midagi uut.