Alice Birch: Enesetapu anatoomia

Näidend „Enesetapu anatoomia“ põimib ühe perekonna kolme põlvkonna naiste lood. See uurib vanaema, tütre ja tütretütre elu ning saatust, jälgides naiste elus määravaid, arhetüüpseid ja ainulaadseid sündmusi. Teemade hulka kuuluvad pere- ja armusuhete loomine, põlvkondade vältel korduvad mustrid ja suhete toimemehhanismid, kaotus, ühiskonna ootused naistele, enesetapu anatoomia ja patu analüüs.

„Sellest ajast peale, kui sain teada, et naine sünnib kõigi munarakkudega, mis tekivad juba siis, kui ta on veel emaüsas, olen hakanud põlvkondade peale mõtlema palju füüsilisemalt. See küsimus tundub mulle praegu väga oluline: meie vanaemade kogemused elavad meis geneetiliselt edasi; ajaloolised traumad, mida nad üle elasid, ja nende reaktsioonid neile on endiselt elus. Seejärel mõtlen: milliseid arme kannab minu põlvkond ning millised poliitilised ja ajaloolised märgid talletuvad saja aasta pärast elavate laste sisse?“ mõtiskleb lavastaja Uršulė Bartoševičiūtė, kes esitleb oma esimest lavastust Leedu Rahvusteatris.

Karolina on traditsioonilises abielus naine, kes otsustab pärast kliinilise depressiooni väljakujunemist endalt elu võtta. Tema tütar Ana püüab vanemate suhtest ja eluviiside mustritest pääseda ning ühineb kommuuniga, kus vaatab kogukondliku elu põhimõtted uuesti läbi ja langeb uimastisõltuvusse. Pärast tütre Bona sünnitamist valib ka Ana peagi enesetapu. Bona püüab omakorda lõpetada enesetapu põlvkondadeülese trauma ja katkestada selliste valikute ahela. Temast saab arst ning erinevalt emast valib ta oma perekonna ajaloo koorma süstematiseerimiseks ja mõistmiseks ratsionaalse tee: ta otsib meditsiinilisi ja teaduslikke vastuseid. Ta otsustab müüa perekonna kodu ja lasta end steriliseerida. Ehkki Bona on lesbi ega saa oma partneriga bioloogilisi lapsi, soovib ta kõrvaldada igasuguse võimaluse, et see perekonnaliin jätkuks ja kannaks järeltulijatele edasi selle, mille ta ise päris oma emalt ja vanaemalt.

Näidendis on Karolina, Ana ja Bona kujutatud umbes ühevanustena: nad kõik on kolmekümnendate eluaastate alguses noored naised ning nende lugusid jutustatakse publikule ühel ajal. Erinevad ajajooned võimaldavad näha ühe perekonna elu mitte juhusliku tegude ja reaktsioonide kombinatsioonina, vaid põlvkondadeülese sündmuste ahelana.

Näidendi autor, Briti näitekirjanik ja stsenarist Alice Birch, läheneb enesetapule pealkirjale kohaselt anatoomiliselt: ta ei mõista naiste tegusid hukka, anna neile hinnangut ega vabanda neid välja, püüdes jutustuses saavutada teatavat objektiivsust. Autor ütleb, et kirjutas teose pigem partituurina kui näidendina, võimaldades loovmeeskonnal ja publikul läheneda süžeele nagu detektiiviloole: märgata ja üles tähendada vähem ilmseid sümboleid, märke ja jälgi, mis seda perekonda saadavad, ning avastada nõnda, mida igaüks meist kordab mõtlemata, vanematelt kaasa võtab ja põlvest põlve edasi kannab. Alice Birchi loomingut võrreldakse sageli vastuolulise Briti näitekirjaniku Sarah Kane’i omaga; neid seob sarnane suhe tänapäevase eksistentsialismiga, sageli