Karolis Kaupinis: Leedu surmakuulutused. Ühe lavastuse lugu

„Leedu surmakuulutused. Ühe lavastuse lugu“ räägib teatritegijate rühmast, kes püüab taastada legendaarset lavastust ning leida selle kaudu taas täidetustunnet nii enda elule kui ka teatri olevikule. Töö on aga keeruline: näitlejad maadlevad armastuse ja isikliku eneseteostusega, vananev lavastaja jahib hääbuvat hiilgust ning ei laval ega lava taga suudeta edumomente ja õnnehetki hoida kauem kui sekund. Nende hetkede taasloomine või uuesti saavutamine ei aita. Lootus, et ajutises maailmas on võimalik saavutada igavene õnn, püüab teatritegijad tasapisi lõksu põrguks muutuvas teatris – lavastuses, mis on igavesti ajutine.

2024. aastal võitis filmirežissöör ja stsenarist Karolis Kaupinis Euroopa näitekirjanike residentuuriprogrammi konkursi. Programmi korraldas Leedu Rahvuslik Draamateater koos partneritega: Hispaania Rahvusteater Madridis, Maxim Gorki teater Berliinis, Kuninglik Flaami Teater Brüsselis ja Zagrebi Noorsooteater. Tema näidend pälvis näitekirjanduse festivalil „Versmė“ palju positiivset tagasisidet ning ta kutsuti looma lavastust LNDT pealavale.

„Minu jaoks on teatris kõige lummavam püüda puudutada igavikku, sest see kunstivorm on oma olemuselt kõige kaduvam. See on inimese põhimõtteline soov ületada oma ajutisus. Kõige kaduvus on praegu minu keskne tunne. Tajun, et see pole üksnes minu tunne. Mulle näib, et kadumise hirm – kollektiivse kadumise, mitte ainult üksikisiku surma hirm – püsib paljude meie alateadvuses, sest Vene režiim kordab aina ähvardusi, et varem või hiljem tabab meid see, mida ukrainlased praegu läbi elavad. Kus siis, kui mitte ajutises teatris, tasub sellest kaduvustundest rääkida?“ ütleb lavastaja Karolis Kaupinis teose päevakajalisuse kohta.

Lavastuses kasutatakse rohkelt Leedu teatrilegendide arhiivikaadreid. Lavastaja sõnul on „Leedu surmakuulutused. Ühe lavastuse loo“ keskne mõte, et ebakindlal ajal saab kestev lootus sündida vaid usust, et kõik ei lõpe siin ja praegu. Teispoolsuse igavik korvab selle maailma kaduvuse.

„See on idee, mille ilmalikud inimesed on oma mõtetest juba pagendanud, ja just seepärast on neil nii raske leppida omaenda kaduvusega. Ometi peame täna selle idee juurde paratamatult tagasi pöörduma, kui me ei taha kaotada elamise mõtet. Selle lavastusega tahame publiku kokku tuua, et nad kogeksid ühtekuuluvustunnet ning et tekiks lootuse ja tähenduse tunne ajal, mil poliitika seda pakkuda ei suuda,“ ütleb Karolis Kaupinis.

Lavastuses kasutatakse arhiivimaterjale LRT-lt, telekanalitelt „Lietuvos rytas“ ja TV3, veebiväljaandelt Lrytas.lt, Šiauliai Draamateatrilt ning Karolis Kaupiniselt. Kõlavad katkendid järgmistest muusikateostest: Giedrė – „Tą naktį grojo Tomas Boo“; Antanas Jasenka teos lavastusest „Įstabioji ir graudžioji Romeo ir Džuljetos istorija“, mille lavastas Oskaras Koršunovas; Claude VonStroke – „Who's Afraid of Detroit“; „The Sweet Enoughs“ – „Dream Puppy“; Eleni Karaindrou – „Ulysses' Gaze“; Henry Mancini.