Kate Atwell: Big Data

Inglise keelest tõlkinud Ignas BEITSAS. Andmemaailmas, kus iga meie sammu saab salvestada, talletada ja analüüsida, kas on meil endiselt õigus olla unustatud? Millest oleksime valmis loobuma turvalisuse, kontrolli ja tehnoloogiast vabanemise nimel? Lavastaja Augustas Gornatkevičius kutsub meid Briti näitekirjaniku Kate Atwelli näidendile „Big Data” tuginedes mõtisklema Fausti müüdi tänapäevase versiooni üle. Siin saab kuradiga sõlmitud tehing uue kuju: Mefistofelese asemele astuvad massimeedia, turg ja algoritmid, inimesed aga pole enam üksnes tehnoloogia kasutajad, vaid ka tooraine – nende isikuandmeid kogutakse pidevalt, analüüsitakse ja müüakse ettevõtetele. Lavastuse keskmes on üks paljudest perekondadest: vend ja õde, nende partnerid ning vanemad. Võõras M astub vaikselt nende ellu ning temast saab peagi peretuttav ja usaldusisik, kellele tegelased saavad end avada ning kellelt tuge ja mõistmist leida. Peresuhete, eriti vanemate ja laste suhete kaudu toob näidend esile eri põlvkondade kogemused, nende suhtlemisraskused ja püüdlused säilitada lähedust kiiresti muutuvas, digitrendidest juhitud tegelikkuses. Teose keskne teema on ka õigus olla unustatud – võimalus minevikust lahti lasta, hoida isiklikku ruumi ja mitte lasta end pidevalt digitaalse jalajälje kaudu määratleda. „Big Data” kutsub meid ümber mõtestama tänapäeva inimese suhet ajaga. Andmete kogumine ja algoritmipõhised ennustused tungivad üha sügavamale isiklikku ruumi, suhetesse ja mälestustesse, muutes isegi elu kõige intiimsemad kogemused mõõdetavaks ja jälgitavaks teabeks. Elutempo kiirenemine tõrjub kõrvale vaikuse, rituaalid ja võimaluse lihtsalt olemas olla. Digimaailmas on üha raskem iseennast kuulata ja kogeda aega mitte lõputu sündmuste jadana, vaid tähendusliku kohaloluna koos teise inimesega. Kas me veel oskame peatuda, meenutada ja hetke kogeda, selle asemel et lõputule väliste stiimulite voole lihtsalt reageerida?