Kate Atwell: Big Data

Inglise keelest tõlkinud Ignas BEITSAS. Andmete maailmas, kus iga meie sammu saab salvestada, talletada ja analüüsida, kas on meil endiselt õigus olla unustatud? Millest oleksime valmis loobuma turvalisuse, kontrolli ja tehnoloogiast vabanemise nimel? Briti näitekirjaniku Kate Atwelli näidendist „Big Data“ lähtudes kutsub lavastaja Augustas Gornatkevičius meid mõtisklema Fausti müüdi tänapäevase versiooni üle. Siin võtab kuradiga sõlmitud tehing uue kuju: Mephistophelese asemele astuvad massimeedia, turg ja algoritmid ning inimestest saavad tehnoloogia tarbijate kõrval ka tooraine, sest nende isikuandmeid kogutakse, analüüsitakse ja müüakse ettevõtetele pidevalt.

Lavastuse keskmes on üks paljudest peredest: vend ja õde, nende partnerid ning vanemad. Võõras M siseneb tasapisi nende ellu ning temast saab peagi peresõber ja usaldusalune, kellele tegelased saavad end avada ning kellelt tuge ja mõistmist leida. Peresuhete, eriti vanemate ja laste vaheliste suhete kaudu tulevad ilmsiks eri põlvkondade kogemused, nende arusaamatused ning püüdlused säilitada lähedust kiiresti muutuvas, digitrendide juhitud tegelikkuses.

Teoses on tähtsal kohal ka õigus olla unustatud: võimalus minevikust lahti lasta, hoida isiklikku ruumi ja mitte lasta end pidevalt määratleda oma digitaalse jalajälje kaudu. „Big Data“ kutsub meid ümber mõtestama tänapäeva inimese ja aja suhet. Andmekogumine ja algoritmipõhised ennustused tungivad üha sügavamale isiklikku ruumi, suhetesse ja mälestustesse, muutes ka elu kõige intiimsemad kogemused mõõdetavaks ja jälgitavaks teabeks. Elutempo kiirenemine tõrjub kõrvale vaikuse, rituaalid ja võimaluse lihtsalt olla. Digitaalses maailmas on üha raskem ennast kuulata ning kogeda aega mitte lõputu sündmuste jadana, vaid tähendusrikka kohaloluna teise inimesega. Kas suudame veel peatuda, mäletada ja hetke kogeda, selle asemel et lõputule väliste stiimulite voole lihtsalt reageerida?