Juan Pablo Troncoso: Iha

Hispaania keelest tõlkinud Agnė PULOKAITĖ.

Lavastaja, näitleja, näitlejameisterlikkuse õpetaja ja teatri „La Re-sentida“ asutaja, tšiillane Marco Layera loob Leedus oma esimese lavastuse. Tema töid esitletakse maailma mainekaimatel rahvusvahelistel teatrifestivalidel, sealhulgas Avignoni festivalil. Teatro Municipal de Las Condes’i noorte teatrifestivalil pälvis Marco Layera parima näidendi auhinna. Ta on saanud ka Tšiili ülikooli Eugenio Guzmani auhinna ning olnud nomineeritud Tšiili riikliku kunstiauhinna Premio Altazor a los Artes Nacionales kandidaadiks.

Lavastus põhineb kaasmaalase Juan Pablo Troncoso näidendil ning lähtub Tennessee Williamsi „Tramm nimega Iha“ ainetest. Selle keskmes on Blanche (näitleja Vitalija Mockevičiūtė), kes naaseb pärast nurjunud elu ühes Euroopa suurlinnas väljakannatamatult palavasse Leetu. Ta tuleb vastumeelselt Berliinist tagasi, varjates oma läbikukkumist kunstnikuna. Tema edumeelsed ideed põrkuvad kodulinna tardunud konservatiivse olustikuga, mida kehastab tema armastatud õde (näitleja Dalia Michelevičiūtė), kes abiellus hiljuti mehega, kes elab temaga hooldekodus (näitleja Algirdas Gradauskas).

Kangelanna unistus saada kuulsaks kunstnikuks on luhtunud. Ta on taas Ida-, mitte Lääne-Euroopas; aeg rõhub teda, vananev keha ärritab ning ta tunneb, et teda ei vajata. Tema tütar (näitleja Augustė Ona Šimulynaitė) hakkab samal ajal alles oma unistusi kujundama: ta tahab saada kuulsaks püstijalakoomikuks. Noor naine teeb nalja oma pere ja ema üle ning pilab maid, mis asuvad Leedust veelgi kaugemal idas.

Selle irooniast tulvil lavastuse tegevus toimub kuumuse käes lämbuvas hooldekodus. Siin seisavad tegelased silmitsi mitte ainult kehalise allakäigu ja üksindusega, vaid ka oma ihade, fantaasiate ja pettekujutelmadega. Jutt hiljuti surnud tervishoiutöötajast kõneleb hooldustöö karmist ja keerulisest tegelikkusest. Kuumalaine pole pelgalt meteoroloogiline nähtus: see on emotsionaalne seisund, ühiskondlik sümptom, väljakannatamatu pinge. Keha kuumeneb, mälestused lahvatavad, saladused hakkavad aurustuma. Ventilaatorid pöörlevad vaevu ning higi voolab vaikselt mööda nägusid.

Lavastus on kohati valus, kohati koomiline mõtisklus kunagi täitumata jäänud lubadustest. See vaatleb peresidemeid, tänapäeva kinnisideed nooruse ja uudsuse suhtes, hooldamise raskusi ning hüljatust. Teos kõneleb kehadest, mida tänapäeva maailm on õppinud ära kasutama ja unustama. Lääne- ja Ida-Euroopat kujutatakse siin kurnatud maailma kahe jäänukina – varemetena, millest ei kasva enam midagi uut.