Karolis Kaupinis: Leedu nekroloogid. Ühe lavastuse lugu

„Leedu nekroloogid. Ühe lavastuse lugu“ jälgib teatritegijate rühma, kes püüab taasluua legendaarset lavastust ning taastada sellega terviklikkuse tunnet nii oma elus kui ka tänapäeva teatris. Töö on aga keeruline: näitlejad heitlevad armastuse ja isikliku eneseteostusega, vananev lavastaja jahib hääbuvat hiilgust ning ei laval ega lava taga suuda nad hoida edu- ja õnnehetki kauem kui sekundi. Nende taasloomine või uuesti väljamõtlemine ei aita. Lootus saavutada ajutises maailmas igavene õnn püüab kunstnikud tasapisi teatrisse, mis muutub põrguks – etendusse, mis on igavesti ajutine.

2024. aastal võitis filmirežissöör ja stsenarist Karolis Kaupinis Euroopa näitekirjanike residentuuriprogrammi konkursi. Programmi korraldas Leedu Rahvusteater koos partneritega: Hispaania Rahvusteater Madridis, Gorki teater Berliinis, Flaami Kuninglik Teater Brüsselis ja Zagrebi Noorsooteater. Tema näidend pälvis „Versmė“ näitekirjanduse festivalil palju kiitvaid arvustusi ning ta kutsuti looma lavastust LNDT pealavale.

„Minu jaoks on teatris kõige huvitavam püüda puudutada igavikku, sest oma olemuselt on see kunstivorm kõige kaduvam. See on inimese põhisoov – ületada oma ajutisus. Kõige kaduvus on praegu minu keskne tunne. Tajun, et see pole ainult minu tunne. Mulle näib, et kadumise hirm – just kollektiivse kadumise, mitte ainult üksikisiku surma hirm – püsib paljude meie alateadvuses, sest Venemaa režiim kordab pidevalt oma ähvardusi, et varem või hiljem seisame silmitsi sellega, mida ukrainlased praegu kogevad. Kus siis, kui mitte ajutises teatris, tasub rääkida sellest kaduvuse tundest?“ ütleb lavastaja Karolis Kaupinis teose päevakajalisuse kohta.

Lavastuses kasutatakse arvukalt arhiivivideosalvestisi Leedu teatri legendidest. Lavastaja sõnul on „Leedu nekroloogide. Ühe lavastuse loo“ keskne mõte, et tänapäeva ebakindlal ajal saab kestev lootus tuleneda vaid usust, et kõik ei lõpe siin ja praegu. Teispoolsuse igavik korvab selle maailma kaduvuse.

„Ilmalikud inimesed on selle mõtte juba oma peast tõrjunud ja just seetõttu on neil nii raske leppida oma kaduvusega. Ometi peame praegusel ajal selle mõtte juurde paratamatult tagasi pöörduma, kui me ei taha kaotada elamise mõtet. Selle lavastusega tahame publiku kokku tuua ja lasta neil kogeda ühtekuuluvustunnet ning luua lootuse- ja tähendusetunnet ajal, mil poliitika neid ei paku,“ ütleb Karolis Kaupinis.

Lavastuses kasutatakse LRT, „Lietuvos rytase“ ja TV3 televisiooni, Lrytas.lt, Šiauliai Draamateatri ning Karolis Kaupinise arhiivimaterjale. Kõlavad katkendid järgmistest muusikateostest: Giedrė – „Tą naktį grojo Tomas Boo“; Antanas Jasenka heliteos lavastusest „Romeo ja Julia imeline ja kurb lugu“, lavastaja Oskaras Koršunovas; Claude VonStroke – „Who's Afraid of Detroit“; The Sweet Enoughs – „Dream Puppy“; Eleni Karaindrou – „Ulysses' Gaze“; Henry Mancini.