Juan Pablo Troncoso: „Ihadused“

Hispaania keelest tõlkinud Agnė PULOKAITĖ. Tšiili lavastaja, näitleja, näitlemisõpetaja ja „La Re-sentida“ asutaja Marco Layera loob Leedus oma esimese lavastuse. Tema töid on esitletud mainekaimatel rahvusvahelistel teatrifestivalidel, sealhulgas Avignonis. Teatro Municipal de Las Condesi noorte teatrifestivalil pälvis Marco Layera parima näidendi auhinna. Ta on saanud ka Tšiili ülikooli Eugenio Guzmáni auhinna ning olnud nomineeritud Tšiili riikliku kunstipreemia Premio Altazor a los Artes Nacionales kandidaadiks.

Lavastus põhineb kaasmaalase Juan Pablo Troncoso näidendil ning lähtub Tennessee Williamsi teosest „Tramm nimega Iha“. See jälgib Blanche’i (näitleja Vitalija Mockevičiūtė), kes naaseb pärast ebaõnnestunud elu ühes Euroopa suurlinnas talumatult lämmatavasse Leetu. Ta tuleb vastumeelselt Berliinist tagasi, varjates oma kunstilist läbikukkumist. Tema edumeelsed ideed põrkuvad kodulinna tardunud konservatiivse elulaadiga, mida kehastab tema armastatud õde (näitleja Dalia Michelevičiūtė), kes on hiljuti abiellunud mehega, kes elab temaga hooldekodus (näitleja Algirdas Gradauskas).

Peategelase ambitsioonikad unistused kuulsaks kunstnikuks saamisest pole täitunud. Ta on taas Ida-, mitte Lääne-Euroopas; aeg rõhub teda, teda ärritavad vananev keha ja tunne, et teda ei taheta. Samal ajal alles kujundab tema tütar (näitleja Augustė Ona Šimulynaitė) oma unistusi: ta tahab saada kuulsaks püstijalakoomikuks. Noor naine viskab nalja oma pere ja ema üle ning pilab riike, mis asuvad Leedust veelgi ida pool.

Selle irooniaküllase lavastuse tegevus leiab aset kuumusest lämbuvas hooldekodus. Siin seisavad tegelased silmitsi mitte üksnes füüsilise allakäigu ja üksindusega, vaid ka ihade, fantaasiate ja deliiriumiga; jutt hiljuti surnud hooldustöötajast kõneleb hooldustöö karmist ja raskest tegelikkusest. Kuumalaine on midagi enamat kui meteoroloogiline nähtus: see on emotsionaalne seisund, ühiskondlik sümptom, talumatu pinge. Kehad kuumenevad, mälestused lahvatavad, saladused hakkavad aurustuma. Ventilaatorid pöörlevad vaevu ning higi voolab vaikselt mööda nägusid.

Lavastus on kord valus, kord koomiline mõtisklus täitumata jäänud lubadustest ning arutlus perekondlikest sidemetest, tänapäeva kinnisideest nooruse ja uudsuse vastu, hooldamise raskustest ja hülgamisest. See räägib kehadest, mida tänapäeva maailm on õppinud ära kasutama ja unustama. Lääne- ja Ida-Euroopat kujutatakse siin kurnatud maailma kahe jäänukina — varemetena, millest ei kasva enam midagi uut.