Platon. Dialoogid

Lavastuses kasutatakse vanakreeka keelest tõlgitud teoseid: Platoni „Pidusöök“ ja „Sokratese apoloogia“ (tõlkinud Merkelis Račkauskas), „Riik“ (tõlkinud Jonas Dumčius) ja „Gorgias“ (tõlkinud Tatjana Aleknienė), samuti katkendeid Xenophoni teosest „Mälestusi Sokratesest“ (tõlkinud Vanda Kazanskienė) ja Aristophanese teosest „Konnad“ (tõlkinud Antanas Dambrauskas).

See on noore lavastaja Motiejus Ivanauskase lavastus, mis põhineb tema õpetaja Sokratese mõtetel ja aruteludel, nagu Platon need üles tähendas. Motiejus Ivanauskas, kes lõpetas hiljuti Leedu Muusika- ja Teatriakadeemias näitlejaõppe, ütleb: „Paljud asjad näitavad, et elus on sageli tähtis „kuldne kesktee“ ehk tasakaal kahe vastandliku pooluse vahel. See kehtib nii psühholoogia ja poliitika kui ka uue lavastuse ülesehituse kohta. „Dialoogides“ köidab tähelepanu see, et Sokratese õpetused näivad meid selgelt õhutavat püüdlema „igaveste väärtuste ja vooruste“ poole – arendama tarkust, mõõdukust ja tahtejõudu –, kuid samal ajal tajume Vana-Kreeka „vaba“ õhustikku ning Sokratese iroonilist suhtumist iseendasse, vestluskaaslastesse ja tema pakutud mõttekäikudesse. See loob kohe positiivse meeleolu, sest Sokrates ei pea end kõiketeadjaks; ta toob lihtsalt esile teatud küsimused, mis seejärel kõigile selgeks saavad.“

„Dialoogide“ keskset tegelast Sokratest kehastab Vytautas Anužis. Ta ütles oma kaasaegsetele otsekoheselt, mida neist ja nende tegudest arvas, ning toetas oma seisukohti veenvate argumentidega. Sageli jäid vestluskaaslased pettunuks, kui mõistsid, et neil pole enam midagi vastu väita. Motiejus Ivanauskas ütleb siiski, et tal pole soovi luua õpetlikku teost ega kasutada Sokratese tarkust tõe mõõdupuuna (Sokrates ise oleks sellega ilmselt vastu vaielnud, olles öelnud rohkem kui korra: „Ma tean, et ma ei tea midagi“). Paeluvam tundub lasta episoodidel lihtsalt publiku keskel „hõljuda“, jättes inimestele vabaduse naerda, mitte nõustuda või ehk nõustuda.

„Dialoogide“ vorm sobib teatrile iseäranis hästi. Teadaolevalt esitas Sokrates inimestega vesteldes täpseid küsimusi, mis aitasid vestluskaaslasel selgelt näha, et ta räägib iseendale vastu, ja tunnistada, et ta eksis. Nende dialoogide veidi arhailine laad võib mõjuda eksootilisena, kuid see annab võimaluse tajuda – ning pärast selle märkamist esile tuua – Sokratese vestluste koomilist külge.

Lavastus osaleb Leedu Vabariigi kultuuriministeeriumi programmis „Kultuuripass“.