Juan Pablo Troncoso: Iha

Hispaania keelest tõlkinud Agnė PULOKAITĖ

Tšiili lavastaja, näitleja, näitlejaõpetaja ja „La Re-sentida“ asutaja Marco Layera loob Leedus oma esimese lavastuse. Tema töid on esitatud maailma tuntuimatel rahvusvahelistel teatrifestivalidel, sealhulgas Avignoni festivalil. Teatro Municipal de Las Condesi noorte teatrifestivalil pälvis Marco Layera parima lavastuse auhinna. Samuti on ta saanud Tšiili ülikooli Eugenio Guzmáni auhinna ning olnud nomineeritud Tšiili riikliku kunstiauhinna Premio Altazor a los Artes Nacionales kandidaadiks.

Lavastus põhineb kaasmaalase Juan Pablo Troncoso näidendil ning lähtub Tennessee Williamsi teosest „Tramm nimega Iha“. Keskne tegelane Blanche (näitleja Vitalija Mockevičiūtė) naaseb pärast ebaõnnestunud elu ühes Euroopa suurlinnas talumatult lämmatavasse Leetu. Vastumeelselt Berliinist tagasi tulles varjab ta oma kunstilist läbikukkumist. Tema edumeelsed vaated põrkuvad kodulinna jäätunud konservatiivsuses müüriga, mida kehastab tema armastatud õde (näitleja Dalia Michelevičiūtė), kes on hiljuti abiellunud hooldekodus elava mehega (näitleja Algirdas Gradauskas).

Peategelase ambitsioonikas soov saada kuulsaks kunstnikuks pole täitunud. Ta on taas Ida-, mitte Lääne-Euroopas; aeg rõhub teda, tema vananev keha ärritab teda ja ta tunneb end soovimatuna. Samal ajal kujundab tema tütar (näitleja Augustė Ona Šimulynaitė) alles oma unistusi ning tahab saada kuulsaks püstijalakoomikuks. Noor naine teeb nalja oma perekonna ja ema üle, pilgates riike, mis asuvad Leedust veelgi kaugemal idas.

Irooniline lavastus hargneb kuumalainest lämbuvas hooldekodus. Siin seisavad tegelased silmitsi nii kehalise allakäigu ja üksinduse kui ka iha, fantaasia ja pettekujutelmadega; jutt hiljuti surnud tervishoiutöötajast kõneleb hooldustöö karmist tegelikkusest. Kuumalaine pole pelgalt meteoroloogiline nähtus: see on emotsionaalne seisund, ühiskondlik sümptom, talumatu pinge. Kehad kuumenevad, mälestused lahvatavad, saladused hakkavad aurustuma. Ventilaatorid vaevu pöörlevad ja higi voolab vaikselt mööda nägusid.

Kohati valus ja kohati koomiline lavastus mõtiskleb täitumata jäänud lubaduste üle ning heidab pilgu peresidemetele, tänapäeva noortele ja nende uudsusekirele, hooldamise raskustele ja hülgamisele. See kõneleb kehadest, mida tänapäeva maailm on õppinud ära kasutama ja unustama. Lääne- ja Ida-Euroopat kujutatakse siin kurnatud maailma kahe jäänukina – varemetena, millest midagi uut ei kasva.