Alice Birch: Enesetapu anatoomia

Näidend „Enesetapu anatoomia“ põimib ühe perekonna kolme põlvkonna naiste lood. See vaatleb vanaema, tütre ja tütretütre elu ning saatust, jäädvustades naise elus pöördelisi, arhetüüpseid ja eripäraseid sündmusi. Näidendi teemade hulka kuuluvad perekonna ja romantiliste suhete kujunemine, põlvkondade vältel korduvad mustrid ja suhete toimemehhanismid, kaotus, naistele pealesurutud ühiskondlikud ootused, enesetapu anatoomia ja patu analüüs.

„Sellest ajast peale, kui sain teada, et naine sünnib kõigi munarakkudega, mis moodustuvad juba siis, kui ta on veel emaüsas, olen hakanud põlvkondade küsimust mõistma palju kehalisemalt. See on muutunud minu jaoks praegu väga oluliseks: meie vanaemade kogemused elavad meis geneetiliselt edasi; ajaloolised traumad, mida nad läbi elasid, ja nende reaktsioonid neile on endiselt elus. Seejärel taban end mõtlemast: milliseid arme kannab minu põlvkond ning millised poliitilised ja ajaloolised jäljed kodeeruvad lastesse, kes elavad saja aasta pärast?“ mõtiskleb lavastaja Uršulė Bartoševičiūtė, kes toob Leedu Rahvuslikus Draamateatris lavale oma esimese lavastuse.

Karolina on tavapärases abielus naine, kes otsustab pärast kliinilise depressiooni väljakujunemist endalt elu võtta. Tema tütar Ana püüab vanemate suhtest ja elumustritest pääseda ning tõmbub tagasi kommuuni, kus hakkab ümber hindama kogukondliku elu põhimõtteid ja vajub narkosõltuvusse. Pärast tütre Bona ilmale toomist valib ka Ana peagi enesetapu. Bona püüab omakorda lõpetada enesetapuga seotud põlvkondadeülese trauma ja katkestada selliste valikute ahela. Temast saab arst ning erinevalt emast valib ta oma perekonnaajaloo koorma korrastamiseks ja mõistmiseks ratsionaalse tee: ta otsib meditsiinilisi ja teaduslikke vastuseid. Ta otsustab perekonnakodu müüa ja lasta end steriliseerida. Kuigi Bona on lesbi ega saa oma partneriga bioloogilisi lapsi, soovib ta välistada igasuguse võimaluse, et see suguvõsaliin jätkuks ja järglastele kanduks edasi see, mille ta ise päris emalt ja vanaemalt.

Näidendis kujutatakse Karolinat, Anat ja Bonat ligikaudu samaealistena: nad kõik on noored, kolmekümnendate eluaastate alguses naised ning nende lugusid jutustatakse publikule üheaegselt. Erinevad ajajooned võimaldavad näha ühe perekonna elu mitte juhusliku tegude ja reaktsioonide jadana, vaid põlvkondadeülese sündmusteahelana.

Näidendi autor, Briti näitekirjanik ja stsenarist Alice Birch käsitleb enesetappu, nagu pealkirigi viitab, anatoomiliselt: ta ei mõista naiste tegusid hukka, anna neile hinnangut ega õigusta neid, vaid püüab jutustada teatava objektiivsusega. Birch ütleb, et kirjutas teose pigem partituuri kui näidendina, võimaldades loomingulisel meeskonnal ja publikul süžeed uurida nagu detektiividel – märgata ja üles tähendada vähemtuntud sümboleid, märke ja jälgi, mis seda perekonda saadavad, ning avastada seeläbi, mida igaüks meist mõtlemata kordab, vanematelt üle võtab ja põlvest põlve edasi kannab. Alice Birchi loomingut võrreldakse sageli vastuolulise Briti näitekirjaniku Sarah Kane’i näidenditega; neid ühendab sarnane suhe nüüdisaegse eksistentsialismiga, mis sageli