Kuhu ma lähen, kui pole enam kuhugi minna?

Põgenemise ja põgenemisvajaduse etenduslik uurimus – ning aus pilk sellele, kust see tung alguse saab. Lavastus inimestest, kes tunnevad end oma igapäevaelus üksildase ja võõrandununa. Nad igatsevad muutust, kuid ei tea, kust alustada. Nad unistavad põgenemisest paika, kus nad ei pea kõige suhtes korraga seisukohta võtma – paika, kuhu mured ja reeglid ei saa järgneda. Kui maailma müra muutub väljakannatamatuks, kerkib esile kujutlus ruumist nimega Tunnel. See on maa-alune labürint, mis koosneb laskuvatest treppidest, pimedatest koridoridest ja unustatud ruumidest. Aegamööda, kuid kindlalt hakkab see kujutlus nende tegelikkust välja tõrjuma. Tunnelist saab kinnisidee ja põgenemistee – lahendus millelegi, mida näib olevat võimatu lahendada. Kusagil sügaval selles labürindis asub ruum, kus aeg ei liigu ja valitseb vaikus.

Laval: Grete Jürgenson, Ilo-Ann Saarepera, Elise Metsanurk, Juhan Soon, Germo Toonikus

Autor-lavastaja: Kirill Havanski
Dramaturg: Andreas Aadel
Kunstnik: Riin Maide
Videokunstnik: Péter Kollányi
Helikunstnik: Dominik Hisslinger (DE)
Valguskunstnik: Oskar Harding
Plakati foto: Agate Tūna (LV)
Produtsendid: Lisanna Annus, Marie Valgre

Esietendus 23. oktoobril 2026 Tartu Uue Teatri suures saalis