Kuhu ma lähen, kui pole enam kuhugi minna?

Põgenemise ja vajaduse eest ära joosta performatiivne uurimus – ning aus pilk sellele, kust see tung alguse saab. Lavastus inimestest, kes tunnevad end igapäevaelus isoleerituna ja võõrandununa. Nad igatsevad muutust, kuid ei tea, kust alustada. Nad unistavad põgenemisest paika, kus nad ei pea kõige suhtes korraga seisukohta võtma – paika, kuhu mured ja reeglid neile järele ei jõua. Kui maailma müra muutub talumatuks, kerkib nende silme ette ruum nimega Tunnel. See on maa-alune labürint laskuvate treppide, pimedate koridoride ja unustatud ruumidega. Tasapisi, kuid kindlalt hakkab see kujutelm nende tegelikkust välja tõrjuma. Tunnelist saab kinnisidee ja põgenemistee – lahendus millelegi, mida näib olevat võimatu lahendada. Kuskil selle labürindi sügavuses asub ruum, kus aeg ei liigu ja valitseb vaikus.

Laval: Grete Jürgenson, Ilo-Ann Saarepera, Elise Metsanurk, Juhan Soon, Germo Toonikus
Autor-lavastaja: Kirill Havanski
Dramaturg: Andreas Aadel
Kunstnik: Riin Maide
Videokunstnik: Péter Kollányi
Helikunstnik: Dominik Hisslinger (DE)
Valguskunstnik: Oskar Harding
Plakati foto: Agate Tūna (LV)
Produtsendid: Lisanna Annus, Marie Valgre

Esietendus: 23. oktoobril 2026 Tartu Uue Teatri suures saalis