See, mis on kirjutatud minu lihasse – 28.11

Lavastuses „See, mis on kirjutatud minu lihasse“ on laval inimene, kuid ta ei ole peategelane. Ta viibib Ruumis. Tavalises kortermajas. Inimene on Ruumi meelevallas ning Ruumil on oma tahe ja võime sündmuste kulgu dikteerida. Ruum nõuab oma elanikelt allumist, pakkudes vastutasuks kodusoojust, turvatunnet, kuiva kohta ja katust pea kohal, kui halb ilm meid oma kuuti ajab. Vastutasuks parandame katust, küürime põrandaid, vahetame tapeeti, parandame logiseva lauajala, peseme pesu, klopime vaipu, esitame veearvesti näidud, koristame trepikoda, värskendame tualetti, kütame ahju ja lapime laudlina. Vannitoa äravool on jälle umbes, vist tuleb hakata süüa tegema, pliit on nii must, kohvi jaoks pole piima, pärast peab poest läbi astuma ja hommikuseks leivaks ka vorsti ostma. Kes seal jälle nüüd akna all niimoodi signaalitab... Marika Vaariku, Lauri Lesti ja Urmas Lüüsi lavastus vaatab maailmade vahele. See on ühtaegu teatrilavastus ja ruumiinstallatsioon, helimaastike kollaaž ning antropoloogiline vaatlus. Lavastuses kerkivad esile argised hetked ja eksistentsiaalsed pursked; tähelepanu keskmes on reaalsus, võib-olla ka hüperreaalsus – kõik see, mis sünnib igas Ruumis ja jääb märkamata. Autorid ja esitajad: Marika Vaarik, Lauri Lest, Urmas Lüüs. Esietendus 5. septembril 2026 Ekspeditsiooni stuudios Krulli majas. Urmas Lüüs on oma kohapõhiste installatsiooniliste uurimustega liikunud üha kõikehõlmavamate ja totaalsete ruumide poole. Neid installatsioone võib sageli vaadelda kui lavateostest tardunud sekundit, mille inimene ise oma kujutlusvõimega täidab. Inimesi ümbritsevad objektid toimivad vaimu omapäraste katalüsaatoritena. Lauri Lesti loomingut iseloomustab korduvalt ruumilisus ning oma installatsioonides kasutab ta sageli majapidamisesemeid, mille ta heli ja valguse abil ellu äratab. Ka tema installatsioonides kogeb publik teost igast küljest, ruumiliselt.