See, mis on kirjutatud minu lihasse – 24.11

Lavastuses „See, mis on kirjutatud minu lihasse“ on laval tõepoolest inimene, kuid tema ei ole peategelane. Ta viibib Ruumis. Tavalises kortermajas. Inimene on Ruumi meelevallas ning Ruumil on oma tahe ja võime sündmuste kulgu dikteerida. Ruum nõuab oma elanikelt teenimist, pakkudes vastutasuks kodusoojust, turvatunnet, kuiva kohta ja katust pea kohal, kui halb ilm meid oma urgu ajab. Vastutasuks parandame katust, küürime põrandaid, vahetame tapeeti, parandame logisevat lauajalga, peseme pesu, klopime vaipu, teatame veemõõtja näidud, koristame trepikoda, värskendame tualetti, kütame ahju ja lapime õliriidest laudlina. Vannitoa äravool on jälle umbes, peaks vist hakkama süüa tegema, pliit on nii must, kohvi jaoks pole piima, pärast tuleb poest läbi astuda ja hommikuse leiva jaoks ka vorsti võtta. Kes seal jälle akna all niimoodi signaalitab… Marika Vaariku, Lauri Lesti ja Urmas Lüüs'i lavastus vaatab maailmade vahele. See on ühtaegu teatrilavastus ja ruumiinstallatsioon, helimaastike kollaaž ning antropoloogiline vaatlus. Lavastuses kerkivad esile argised hetked ja eksistentsiaalsed puhangud; tähelepanu keskmes on tegelikkus, võib-olla ka hüperreaalsus – kõik see, mis sünnib ja jääb igas Ruumis märkamatuks. Autorid ja esitajad: Marika Vaarik, Lauri Lest, Urmas Lüüs. Esietendus 5. septembril 2026 Ekspeditsiooni stuudios Krulli hoones. Urmas Lüüs on oma installatsioonipõhistes kohauuringutes liikunud üha hõlmavamate ja totaalsemate ruumide poole. Neid installatsioone võis sageli näha kui lavateostest külmutatud sekundit, mille inimesed oma kujutlusvõimega täidavad. Inimesi ümbritsevad objektid toimivad vaimu eriliste katalüsaatoritena. Lauri Lesti loomingut iseloomustab korduvalt ruumilisus ning oma installatsioonides kasutab ta sageli koduseid esemeid, äratades need heli ja valguse abil ellu. Ka tema installatsioonides kogeb publik teost igast küljest, ruumiliselt.