See, mis on kirjutatud minu lihasse – 19. november

Lavastuses „See, mis on kirjutatud minu lihasse“ on laval inimene, kuid ta ei ole peategelane. Ta viibib Ruumis. Tavalises kortermajas. Inimene on Ruumi meelevallas ning Ruumil on oma tahe ja võime asjade kulgu dikteerida. Ruum nõuab oma elanikelt teenimist, pakkudes vastutasuks kodusoojust, turvatunnet, kuiva paika ja katust pea kohal, kui halb ilm meid oma kuuti ajab. Vastutasuks parandame katust, küürime põrandaid, vahetame tapeeti, parandame logisevat lauajalga, peseme pesu, klopime vaipu, esitame veemõõtja näidud, puhastame trepikoda, värskendame tualetti, kütame ahju ja lapime laudlina. Vannitoa äravool on jälle umbes, peaks vist hakkama süüa tegema, pliit on nii must, kohvi jaoks pole piima, pärast tuleb poest läbi minna ja hommikuse leiva jaoks vorsti osta. Kes seal jälle niimoodi akna all tuututab… Marika Vaariku, Lauri Lesti ja Urmas Lüüsise lavastus vaatab maailmade vahele. See on ühtaegu teatrilavastus ja ruumiinstallatsioon, helimaastike kollaaž ja antropoloogiline vaatlus. Lavastuses kerkivad esile argised hetked ja eksistentsiaalsed pursked; keskmes on tegelikkus, võib-olla ka hüperreaalsus – kõik see, mis sünnib igas Ruumis ja jääb märkamata. Autorid ja esitajad: Marika Vaarik, Lauri Lest, Urmas Lüüs. Esietendus 5. septembril 2026 Ekspeditsiooni stuudios Krulli majas. Urmas Lüüs on oma kohaspetsiifiliste installatsioonidega liikunud üha kõikehõlmavamate ja totaalsemate ruumide poole. Neid installatsioone võis sageli näha kui lavateostest tardunud sekundit, mille inimene ise oma kujutlusvõimega täidab. Inimesi ümbritsevad esemed toimivad vaimu eriliste katalüsaatoritena. Lauri Lesti loomingut iseloomustab korduvalt ruumilisus ning installatsioonides kasutab ta sageli majapidamisesemeid, äratades need heli ja valguse abil ellu. Ka tema installatsioonides kogeb publik teost igast küljest, ruumiliselt.