Anna Tahkola: aina vuo
- Millal
- Neljapäev 26.11.2026 – Pühapäev 03.01.2027Lahtiolekuajad: vaata algallikat.
- Korraldaja
- Galleria Ratamo
Lisa kalendrisse
Näitus „aina vuo“ galeriis Ratamo on joonistustest, heliteosest ja skulptuuridest koosnev ruumiline kompositsioon. Aina tähendab alati ning viitab püsivusele ja kestusele, vuo aga voogu ning pidevale muutumisele. Källskär on väike asustamata saar, kus viibisin kahel kahenädalasel kunstnikuresidentuuril 2023. ja 2024. aasta suvel.
Teise residentuuri ajal puhus tugev tuul ning isegi saare hooldaja Stig ei pääsenud saarele. Igal hommikul kontrollisin tuule suunda ja kõndisin mööda kiviseid randu, otsides tuulevarjulist kohta jooga harjutamiseks. Ma polnud üksi, olin koos saarega. Joonistasin mõttes kivide kujusid. Mere ja jää lihvitud siledad kivid ning aluspõhja voldid ja praod tõid siin ja praegu esile iidseid olendeid ja miljardeid aastaid taguseid sündmusi.
Nende kohalolu oli nii tugev, et kivid näisid elavat. Snorgeldasin ja filmisin augusti selges vees. Pinna all kihas põisadru mets tillukestest rannakarpidest, kaladest ja tigudest. Erkroheline vetikas ja merihein õõtsusid tumedate kivide taustal. Läbipaistvad kammloomad, otsekui mõtted ja kujutlused, kogunesid madalasse vette surema.
Teise nädala lõpus istusin madala lahe ääres ja joonistasin. Olin sellest paigast peaaegu iga päev mööda kõndinud, kuid nüüd nägin, kuidas vaikses vees lebav väike laid meenutas magavat dinosaurust. Dinosauruselaid lebas päikese käes, kael välja sirutatud, silmad õrnalt suletud, rahulikult unes, põisadru aias. Suuremõõtmeline joonistus „élan vital (dinosaur islet)“ (2024–2025) ja heliteos „breathing (waves)“ (2025) moodustavad selle kogemuse portree.
Henri Bergsoni mõiste élan vital tähistab elu loovat jõudu, selle liikumist uute vormide poole. Maa iidne minevik, metamorfoosne sügav aeg, siseneb olevikku. Mineraalid voolavad ja muunduvad nii aeglaselt, et nimetame seda püsivuseks. Selles teoste tervikus uurin, kuidas taju muutub pilgu ja keha liikumise ning kestusega.
Teises ruumis võtab aja ja aine suhe uusi vorme. Uurin orgaaniliste vormide afekte ning seda, kuidas keha kaudu kujusid ja tekstuure tajutakse. Valgus heidab ruumi varje ja kumab läbi õhukese portselani. Osaluslik skulptuur „ajasta“ (2024) on liivakell, mida ei saa ümber pöörata. Külastajad saavad sellesse liiva valada ja vaadata, kuidas aeg möödub.
Sel sügisel Saaren kartano residentuuris töötasin 106-aastase männi tükkidega. Selle aastarõngad kannavad aja ja kasvu jälgi. Vormid voolavad, tähendused kogunevad ainesse ja tajusse, isegi tajumise puudumisel. Ma hingan, sest iidsed tsüanobakterid muutsid Maa atmosfääri ja mineraale ning said hiljem sümbioosi kaudu kloroplastideks.
Ma hingan. Unustan, et hingan. ∗∗∗ Olen Turus tegutsev kujutav kunstnik (sündinud 1983. aastal Kempelees, Soomes). Töötan joonistuse, maali, skulptuuri ja performance-kunstiga. Taju uurimine on minu loomingu keskmes. Minu töid on alates 2013. aastast eksponeeritud galeriides ja muuseumides nii Soomes kui ka välismaal. Lõpetasin 2015. aastal Aalto ülikooli kujutava kunsti magistrikraadiga.
Minu loomingut ja seda näitust on toetanud Soome Kunsti Edendamise Keskus, Kone fond, Soome Kultuurifondi Edela-Soome piirkondlik fond, Turu Kunstiühing ja Turu linn. Soe tänu toetuse eest!
Info pärineb algallikast. Muudatusi kontrolli korraldajalt.
Andmed: Jyväskylän kaupunki · CC BY 4.0 · Tekst on masintõlgitud.