KUSMIS SalvestatudKõik sündmused

EDASI LÜKATUD 29. OKTOOBRILT | Kant. Ruum, kus keegi ei mõtle

Originaalpealkiri: PERKELTAS IŠ SPALIO 29 d. | Kantas. Kambarys, kuriame negalvojama

Millal
Reede 05.02.2027 · 18:00Leedu aeg
Korraldaja
Valstybinis Vilniaus mažasis teatras
Piletid ja info
Lisa kalendrisse
Google CalendarOutlook
Salvesta
WhatsApp
Valstybinis Vilniaus mažasis teatrasAva KUSMIS-e kaardil

2026. aasta lavastus esitati nelja Kuldse Lavalise Risti nominendiks: parim lavastajatöö, parim kõrvalosatäitja, parim kõrvalosatäitja naisrollis ja parim kostüümikujundus. Aasta tagasi esitles lavastaja Oskaras Koršunovas Vilniuse Riiklikus Väikeses Teatris näidendi „Kant“ esimest vaatust. Visand äratas peagi huvi ja publiku poolehoiu. Selle näidendiga jätkab dramaturg Vilniuse Väikeses Teatris ajalooliste isikute käsitlemist. „Kant. Ruum, kus keegi ei mõtle“ moodustab koos jätkuvalt menukate lavastustega „Madagaskar“ ja „Mistras“ omamoodi triloogia. Näidend on pühendatud Preisi filosoofi Immanuel Kanti ümbritsevale maailmale. Kant hämmastas inimesi mitte ainult oma mõtlemise, vaid ka eluviisiga. Oma tuntuimas teoses „Puhta mõistuse kriitika“ seadis filosoof endale peaaegu võimatu ülesande: uurida mõistuse piire ning rajada kindel alus metafüüsikale, mida peeti tollal hädavajalikuks ja asendamatuks. Uurides mõistuse abil mõistuse võimalusi, lõi filosoof ühe tähelepanuväärseima teose inimliku mõtte ajaloo jooksul. Erinevalt Kanti keerulisest ja nüansirohkest mõtlemisest esitab lavastus kantiaanliku maailma kaasahaaravalt ja vaimukalt ning jätkab isegi filosoofi enda projekti, „uurides“ teatrivahenditega dramaatilist vormi ennast.

Näidend viib meid 1784. aasta Königsbergi. Preisis on november. Õhus on tunda, et ühiskond seisab suurte sotsiaalsete muutuste lävel. Prantsuse revolutsioon juba terendab. Järginud oma tavapärast rituaali – pika lõuna söömist meesterahvaste seltsis ja eelkõige tööasjadest rääkimisest hoidumist –, istub filosoof sööma. Mehed vestlevad laua taga sellest ja teisest, arutavad igapäevaelu kodus ning olevikku laiemalt. Juttu tuleb ka haigustest: Kant ja tema teener Martin kannatavad soolekrampide käes. Peagi saab aga selgeks, et tegu pole tavaliste vaevustega – midagi on juhtunud looduse endaga. Meeste vestluse katkestab koputus uksele ning ilmub ootamatu külaline, kes tutvustab end Kanti vana sõbra Joseph Greeni õetütrena. Udusest Šotimaalt saabununa soovib ta, et filosoof kirjutaks „Puhta mõistuse kriitikale“ autogrammi. Mehed lasevad daami vastumeelselt sisse. Ehkki ta oskab kohalikku keelt vaevu, eirab ta lõunalaua vestlusreegleid ja ühineb filosoofilise aruteluga. Kant nõustub lubama Fobil kergitada loori sellelt, mida tähendab olla inimene: uurida inimesi filosoofide käsitletud tahkudest ning püüda määratleda inimese ja looma erinevust. Mõne aja pärast kaob Fobi, tekitades mõistatuse, mis ajendab mehi veelgi jätkama arutelu inimlikkuse ja selle kaduvuse üle.

Eluloolised andmed räägivad, et Immanuel Kant sõi vaid kord päevas ning tema mitu tundi kestnud eined toimusid tavaliselt sõprade seltsis. Ehkki ta oli kogu elu kehva tervisega, oli Kantil hea huumorimeel ja ta mängis piljardit väga hästi. Ta oli tagasihoidlik ja vähenõudlik, järgis ranget päevakava ning magas vähe. Ta ei abiellunud ega lahkunud kunagi oma kodulinnast, kuigi talle meeldis lugeda reisikirju ja neid sõpradele ümber jutustada.

Vaata algallikat

Info pärineb algallikast. Muudatusi kontrolli korraldajalt.