Godot’d oodates

Nagu iga Rimas Tumina lavastus, pole ka see erand: „Godot’d oodates“ sündis Vilniuse Riikliku Väiketeatri siseelust, selle rütmidest, meeleoludest ja vajadustest. 2002. aasta päris lõpus esietendunud töö, mis põhineb Nobeli preemia laureaadi Samuel Becketti legendaarsel näidendil, ei sattunud teatri repertuaari juhuslikult. Teatri pooleliolevates, alles renoveeritavates ruumides sündinud lavastus ei andnud edasi üksnes teatrirahva meeleolusid ja ootusi, vaid näis kasvavat välja ka sellest vaesest, saladuslooriga kaetud võlvitud ruumist. Juba proovide ajal nõudis lavastaja, et seda ei nimetataks näidendiks, vaid „teatriõhtuks“. Mulje lõpetamata lavateosest, mis ei suru peale ühtki kindlat tõlgendust, säilis ka 2006. aastal toimunud esietendusel. Koos loovmeeskonna ja vaid viie näitlejaga sukeldab lavastaja publiku tihedasse ja köitvasse atmosfääri, kutsudes neid kaasa gurmeelisele teatrimängule ja saama teatri sünni tunnistajateks. Selles mängulisest improvisatsioonist ja naerust tulvil, ent samas kummalise „unenäolisusega“ lavastuses ei valitse mitte lavastaja, vaid näitlejad. Improvisatsioonivirtuoosi Andrius Žebrauskase ja tema võrdväärse partneri Arvydas Dapšyse näiliselt ammendamatu näitlemisvõime köidab publikut ja viib selle läbi terve tundetulva.