Fantazio

„Fantazio” on mänguline ja ekstravagantne 19. sajandi muinasjutt-näidend, mida autor ise kirjeldas kui halva lõpuga komöödiat või õnneliku lõpuga draamat. Selle prantsuse klassiku teos mõjub Vilniuse Riikliku Väiketeatri laval üllatavalt tänapäevasena: loovmeeskond läheneb näidendile tänapäeva noorte pilgu läbi ja otsib loovat viisi, kuidas suhestuda selle eripärase keelega. Näidend algab kuningriigi narruse surmaga, samal ajal kui valmistutakse pulmapidustusteks, et püüda ära hoida sõda naaberkuningriigiga. Võlausaldajate poolt tõrjutud ja taga aetud Fantaziost (näitlejad Martynas Nedzinskas ja Tomas Rinkūnas) saab juhuse läbi kuninga narri ning nõnda muudab ta kogu kuningriigi saatust. Esmapilgul meenutab „Fantazio” süžee muinasjuttu: printsess (näitleja Miglė Polikevičiūtė) peab abielluma talle väljavalitud printsiga, kuid kohtub Fantazioga – veetleva, ent vaese lihtrahva seast pärit linnakodanikuga. Selle muinasjutulise pealispinna all peituvad aga universaalsed inimlikud tõed ja ajatu tarkus. Näidendi peategelane Fantazio on rändur, kes ei suuda ega tahagi „normiga” kohaneda ning jääb alati „teistsuguseks”: sobimatuks, tõrjutuks, alahinnatuks, valestimõistetuks ja teistest erinevaks. Ta on narr, kelle mõtete üle võib naerda, ent need jäävad inimestele meelde ja „settivad” nende mõtetesse; teda võib pidada autori enda, Alfred de Musset’ prototüübiks.