Ma olin ainus, kes pääses

„Kui maailm lõppes, jäid neli naist üksi. Pole selge, kus nad asuvad. See võib olla puhastustuli. See võib olla teater. See võib olla maailm, mis jäi alles pärast katastroofi. Paik elu ja surma vahel. Või ehk pole see üldse paik, mida me ära tunneksime. Vastus pole oluline. Tähtis on see, et nad on siin. Nad ei tea täpselt, mis juhtus. Nad ei tea, kas väljaspool neid endid on veel midagi olemas. Nad mäletavad oma endist elu, kuid pole selge, kui suur osa nende mälestustest on päris ja kui palju pärineb kujutlusvõimest, moonutatud kogemusest või püüdest säilitada maailma, mida ei pruugi enam olemas olla. Ometi käituvad nad nii, nagu oleks see maailm endiselt alles. Nad räägivad. Nad ootavad. Nad vaidlevad. Nad meenutavad. Nad naeravad. Nad kehtestavad reegleid. Nad kordavad ennast. Nad sooritavad mitmesuguseid toiminguid. Sellest, mis on alles jäänud, püüavad nad luua mingisugust korda. Nad ehitavad maailma üha uuesti üles, et mitte tunnistada, et see on kadunud. See ei ole lavastus katastroofist. See on lavastus inimestest, kes elavad pärast katastroofi, kuid tahavad siiski elada nii, nagu poleks seda kunagi juhtunud. Ühine ärevus, tunne, et ühiskond ja tsivilisatsioon lagunevad. Lavastus uurib mitte katastroofi ennast, vaid inimeste võimet sellega kohaneda. Kuidas elada maailmas nii, nagu me ei märkaks, et see põleb? Kuidas naerda, rääkida ja vaielda igapäevaelu pisiasjade üle, tundes samal ajal sügaval sisimas, kui habras on süsteem, milles elame? Kuidas saab katastroofist argipäev? Ja kui kaua suudab inimene elada, teeseldes, et midagi ei toimu? Neli naist loovad allesjäänust ikka ja jälle uue maailma. Kuid see ei pruugi olla maailm, mille me ära tunneksime. See võib olla killustatud, moonutatud, absurdne. Esemetest võivad saada asjad, mida nad kunagi polnud. Kehast võib saada ruum. Lavastusest saab radikaalne akt: teater, mis ei keskendu tootlikkusele, vaid ellujäämisele. Mitte loo jutustamine, vaid inimeste püüd terve mõistuse juurde jääda. Mitte maailma taastamine, vaid püüd veenda iseennast, et maailm on endiselt olemas. Neli naist loovad oma tegelikkuse oma endise elu jäänustest,“ ütleb lavastaja ja kunstnik Artūras Areima. Caryl Churchilli (sündinud 1938), ühe olulisima tänapäeva näitekirjaniku näidend *Escaped Alone* (2016) kujutab nelja naise vestlust tänapäeva maailma ning tegelike või ehk kujuteldavate ohtude üle. Ehkki näidend on kirjutatud kümme aastat tagasi, on Churchilli teos tänapäeval väga asjakohane, sest käsitleb teemasid, mis seostuvad praeguste hirmudega: kliimakriis, sotsiaalne eraldatus ning poliitiline ja psühholoogiline ebastabiilsus. Briti näitekirjanik, keda tuntakse võimu kuritarvitamist ja naiste püüdlusi tegutseda meeste domineeritud süsteemides uurivate näidendite poolest, käsitleb selles teoses inimese jõuetust. Lavastaja otsustab rääkida raskustest huumori kaudu ning kutsub publikut astuma sammu tagasi ja vaatama ennast kõrvalt. Sellel raskel ajal Leedu ja kogu maailma jaoks – mil valitsevad sõjad ja pingeline geopoliitiline olukord, üleilmse soojenemise ja saastatuse põhjustatud ökoloogilised ohud ning digimaailmast lähtuvad riskid – kutsub lavastus publikut mõtisklema…