Part, surm ja tulp

Surm on alati lähedal, igaks juhuks. Kuid õnnetusi ei too kaasa mitte tema, vaid elu... Ja nagu selgub, toob elu kaasa ka häid asju: sõprust, vestlusi, mänge ja nendega kaasnevat soojust. See on veidi kummaline, aga surma tundma õppides õpime tundma ka elu ja vastupidi. Seepärast on sellistest asjadest rääkimine palju parem valik kui peitu pugemine või teadmata suunas põgenemine. Nukuteatri lavastus „Part, surm ja tulp“ püüab näidata nende vestluste tähtsust ning tutvustada lastele elu lõppu kui looduse loomulikku ringkäiku ja elu vajalikku vastukaalu.

2007. aastal ilmunud raamatu „Part, surm ja tulp“ autor on tunnustatud saksa kirjanik ja illustraator Wolf Erlbruch. 2006. aastal pälvis ta Hans Christian Anderseni medali ning 2016. aastal võitis lastekirjanduse tähtsaima rahvusvahelise auhinna, Astrid Lindgreni mälestusauhinna. „Part, surm ja tulp“ on tõlgitud enam kui 20 keelde; 2018. aastal sai see tänu tõlkija Rūta Jonynaitėle kättesaadavaks ka Leedu lugejatele.

Prantsusmaal ja Leedus lavastusi loov nukunäitleja Jūratė Trimakaitė on teatri „Lėlė“ publikule juba tuttav lavastusest „Suund“, mis jõudis 2017. aastal suure saali lavale täiskasvanutele ja noortele ning kandideeris Kuldse Lavapärja auhinnale. Sama meeskond, mille lavastaja „Suuna“ jaoks kokku kutsus, loob ka uut lavastust: kunstnik Cerice Guyon (Prantsusmaa), helilooja Thomas Demay (Prantsusmaa) ning „Lėlė“ näitlejad Sigita Mikalauskaitė, Lijana Muštašvili, Asta Stankūnaitė ja Deivis Sarapinas. Nendega liituvad näitlejannad Erika Gaidauskaitė ja Elvyra Piškinaitė ning valguskujundaja Felix Battailon (Prantsusmaa).

Lavastuse lavastaja ja nukunäitleja Jūratė Trimakaitė sõnul: „Kui räägime surmast, räägime tavaliselt elust ja selle väärtusest. Seepärast tahtsin seda lavastust tehes näidata surma kui looduse loomulikku protsessi, ringkäiku, elu jaoks vajalikku muutust. Kui me ise kõike nii keeruliseks ei muudaks, elaksime teatud asjadest palju kergemini läbi ja meil oleks palju vähem foobiaid... Erlbruchi raamatu juures meeldib mulle kõige rohkem see, et see ei anna vastuseid: sel teemal rääkides saamegi vaid mõtiskleda ja arutleda.“