Komöödia „Oh My God!“

Psühholoog Ela rikub omaenda reegleid ja võtab pärast tööpäeva vastu kliendi, kes hoiatab, et kui ta kiiresti psühholoogilist abi ei saa, juhtub midagi pöördumatut. Külaline tutvustab end… Jumalana. – Ha-ha-haa! Mis küll võis juhtuda, et isegi Jumal abi vajab?! Selgub, et Elal on maailma päästmiseks kõigest 40 minutit. Kerge, vaimukas, ent intellektuaalne ja prohvetlik dialoog Looja ja Loodu vahel, millest sõltub KÕIK!

„Anat Govi näidend „Oh God“ näib esmapilgul üsna lihtsa komöödiana, kuid juba esimestel lehekülgedel üllatab see fantastilise eeldusega: Jumal palub lastepsühhoterapeut Elalt abi, muidu juhtub midagi pöördumatut (nagu selgub, „täiustatud veeuputus“ ja „kõigi, isegi väljavalitute lõpp“). Elal on maailma päästmiseks vaid üks vastuvõtuaeg, millest osa „sööb ära“ tema uskmatus, et klient on Jumal. Suurema osa näidendist jälgime sädelevat ja naljakat stand-up’i tuttavatel piibliteemadel, kus dialoog ja naljad on meisterlikult üles ehitatud. Komöödia peamine eesmärk – üllatada ja publikut naerma panna – saab täidetud. Ent komöödia tavapärasus praguneb äkitselt nagu välgulöögist, kui ilmub näidendi teine tasand: tegelaste draama, keda peetakse üldiselt psühholoogiliselt kõige vähem haavatavaks (Ela on psühhoterapeut ja Jumal ju kõikvõimas). Näitekirjanik võttis endale erakordselt raske ja riskantse ülesande: panna publik ühe etenduse jooksul naerma ja liigutada nad katarsiseni (meenutagem, et katarsis, tragöödia oluline element, ei ole komöödias sugugi kohustuslik). Nii toob Anat Govi komöödia paradoksaalsel kombel ka pisarad silma. Ja veel üks paradoks: Iisraeli näitekirjanik käitus täiesti mittejuudilikult – ta andis meile ühe pileti hinnaga kaks. Ärge jätke seda vahele!“ — Mindaugas Valiukas, luuletaja, näitekirjanik ja näidendi tõlkija

„Milline Jumal välja näeb? Nüüd ma tean, milline ta välja näeb ja mida ta tunneb… Mul on see eesõigus. See on väga huvitav.“ — Näitleja Vaidotas Martinaitis

„Mida küsiksid, kui sul oleks võimalus Jumalaga silmast silma kohtuda? Minu tegelaskuju Ela ütleb veendunult: „Ma ei usu Jumalasse! Vaata ringi – kas sulle tundub, et Jumal on olemas?!“ Ta kasvatab üksi autistlikku poega ja töötab psühholoogina; elus on tal olnud küllaga põhjust kohkuda ja pettuda. Kuid see kohtumine saab olema otsustav. Ja pole selge, kumb neist aitab teisel läbi teha tervendava muutuse.“ — Näitleja Valda Bičkutė

„Mind on alati huvitanud mängida „teistsuguseid“ inimesi, neid, kellest suurem osa ühiskonnast eemale tõmbub või keda vastuvõetamatuks peab. Mind huvitab, kuidas sellised inimesed mõtlevad, mille üle mõtisklevad, kuidas nad elu vastu võtavad ja sellest rõõmu tunnevad. Ja nad tunnevadki sellest rõõmu – võib-olla isegi sagedamini kui need niinimetatud „terved“ inimesed. Kui ma näidendit esimest korda lugesin, ajas see mind kõvasti naerma; see on elav ja kaasahaarav lugu. Mul on hea meel, et see lugu jõudis lavastaja Gabrielė Tuminaitė kätte. Usun, et etendus ei pane publikut mitte ainult naeratama, vaid kutsub neid ka mõtlema, käsitledes tänapäeval olulisi küsimusi.“ — Näitleja Tomas