Ooperpoeem „Rästas – roheline lind“

Bronius Kutavičius, Sigitas Geda

Ooperpoeem „RÄSTAS – ROHELINE LIND“
Lavastaja: Jonas Vaitkus
Muusikaline juht ja dirigent: dr Imantas Jonas Šimkus
Lavakujundaja: Arvydas Gudas
Kostüümikunstnik: Kristina Kruopienytė
Koreograaf: Inga Fontez-Sakurako

Osad ja esitajad:
Rästas – Arminas Skirvainis
Naine-lind – Salomėja Petronytė
Preestrid, naised ja mehed – Panevėžio Muusikateatri koor
Orelipartii – Arsenijus Esaulkov
Panevėžio Muusikateatri orkester, peak dirigent E. Pehk
Panevėžio Muusikakooli rahvapilliansambel

„Kui inimene naasis linnu juurde, läks lind omakorda inimese juurde.”

Ooperpoeem „Rästas – roheline lind”, mille lõid tunnustatud kunstnikud Bronius Kutavičius ja Sigitas Geda, toob esile sõnade peene poeetilise jõu, looduse ja armastuse ürgse väe, muusika ilu ning rahva ajaloo tähtsuse. Lavastaja Jonas Vaitkuse lavastuses muutub talupojast bard Strazdelise (Antanas Strazdas-Drazdauskas) kuju – mille vormivad tiibade metafoor, luuletaja linnu meenutav perekonnanimi ja tema eripärane isiksus – Inimese-Linnu tegelaskujuks. Lavastus uurib eri väljendusvormide, tantsu, folkloorielementide ja traditsiooniliste hümnide kaudu mehe ja naise ühinemist, vaimu sügavusi, looduse ja inimkonna vahelisi piire ning olemasolu tähendust.

2023. aasta sügisel toodi „Rästas – roheline lind” uuesti lavale Bronius Kutavičiuse kodulinnas Panevėžio Muusikateatris. Nagu esimesel korral, oli lavastajaks Jonas Vaitkus. Seekord esitatakse ooperpoeem elavas ettekandes, ilma salvestisteta. Muusikaline juht on noorema põlvkonna andekas dirigent Imantas Jonas Šimkus.

Kõigepealt kirjutas Sigitas Geda luuletuse „Rästas” (1967). Helilooja Bronius Kutavičius lõi hiljem ebatavalise oratooriumi, nimetades seda „helide draamaks”, ning andis sellele seejärel uue nime: ooperpoeem „Rästas – roheline lind” (1980). 1984. aastal lõi Jonas Vaitkus nende teoste põhjal Kaunase Draamateatri laval unustamatu rituaalse, pühaliku vaatemängu. Lavastusest valmis filmiversioon 1990. aastal. Tollane „Rästas” näis kutsuvat publikut „poliitikast” kõrvale pöörduma, puhta kunsti valda astuma ja sukelduma viimistletud, kaunite kujundite voogu, mis ühendas Leedu rahvakunsti esteetika ja traditsioonilise idamaise teatri.

Talupojast bard Strazdelise (Antanas Strazdas-Drazdauskas) kuju – mille vormivad tiibade metafoor, luuletaja linnu meenutav perekonnanimi ja tema eripärane isiksus – muudab lavastaja Jonas Vaitkus Inimese-Linnu tegelaskujuks. Strazdase algupärane isiksus ja looming on innustanud paljusid Leedu kunstnikke looma silmapaistvaid teoseid. Muusikasõbrad teavad ka Vytautas Kernagise kompositsiooni „Rästas”, mis põhineb Geda samanimelisel luuletusel.

Bronius Kutavičiuse looming hõlmab laia kultuurikonteksti, tuues esile aegade sügavusse mattunud rahvaste ajaloo- ja muinasaja kihistused ning andes vormi müütilise ja religioosse teadvuse arhetüüpidele. Tema harmoonilised, mõnikord keerukalt üles ehitatud helisüsteemid on alati elavad ja emotsionaalselt jõulised. Kutavičiuse looming murdis umbusu ja publiku vaenulikkuse tõkked kaasaegse muusika ees. Helilooja kasutas vabalt väga erinevaid nüüdisaegseid kompositsioonivõtteid, kuid tema stiili mõjutas kõige enam Kirde-Leedus levinud ainulaadsete sutartinės-laulude polüfooniline, korduvate vokaalpartiide tehnika. See oli teadlik „pööre” paganluse poole, mis oli hingeliselt lähedane ka Geda loomingule. Geda moderniseeris Leedu luulet, Kutavičiusest sai aga muusika uuenemise sümbol. Nende ühislooming on moodsa Leedu kunsti kanooniline teetähis ning andis tõuke uuele nähtusele: paganlikule avangardismile.

Projekti rahastab Leedu Kultuurinõukogu.