Külalised | Oh mu jumal!

ANAT GOV „OH MU JUMAL!” Psühholoog Ela rikub omaenda reegleid ja võtab pärast tööpäeva vastu kliendi, kes hoiatab, et kui ta kiiresti psühholoogilist abi ei saa, juhtub midagi pöördumatut. Külaline tutvustab end kui … Jumal. — Ha-ha-haa! Mis küll juhtuda võis, et isegi Jumal abi vajab?! Selgub, et Elal on maailma päästmiseks kõigest 40 minutit. Kerge, vaimukas, ent intellektuaalne ja prohvetlik dialoog Looja ja Loomingu vahel, millest sõltub KÕIK!

NAER JA KATARSIS (PISARAD) ÜHE HINNA EEST

„Esmapilgul tundub Anat Gov’ näidend „Oh mu jumal” üsna lihtsa komöödiana, mis üllatab meid juba esimestel lehekülgedel fantastilise eeldusega: Jumal palub abi Elalt, lastepsühhoterapeudilt (!), vastasel juhul juhtub midagi pöördumatut (nagu selgub, siis „täiustatud veeuputus”, „lõpp kõigile, isegi väljavalitutele”). Elal on maailma päästmiseks vaid üks seanss, millest osa „kulub ära” tema umbusule, et klient on Jumal. Suurema osa näidendist jälgime säravat ja naljakat püstijalakomöödiat tuttavatel piibliteemadel, mille dialoog ja naljad on hiilgavalt üles ehitatud. Komöödia peamine eesmärk — üllatada ja publikut naerma panna — saab täidetud. Ent komöödia tuttavlikkus mõraneb ootamatult nagu välgulöök, kui avaneb näidendi teine tasand: nende tegelaste draama, keda peetakse üldiselt psühholoogiliselt kõige haavatamatumateks (Ela on psühhoterapeut ja Jumal on ju kõikvõimas). Näitekirjanik võttis endale erakordselt raske ja riskantse ülesande: panna publik naerma ja viia nad ühe etendusega katarsiseni (meenutagem, et katarsis, tragöödia oluline osa, ei ole komöödias sugugi kohustuslik). Nii toob Anat Gov’ komöödia paradoksaalsel kombel ka pisarad silma. Veel üks paradoks: Iisraeli näitekirjanik tegi midagi üsna ebajuutlikku — ta andis meile ühe hinnaga kaks. Ärge jätke seda vahele!” — Mindaugas Valiukas, luuletaja, näitekirjanik ja näidendi tõlkija

„Olen alati mõelnud, milline Jumal välja näeb. Nüüd tean, milline ta välja näeb ja mida ta tunneb… Mul on see eesõigus. See on väga huvitav.” — näitleja Vaidotas Martinaitis

„Mida küsiksite, kui teil oleks võimalus Jumalaga silmast silma kohtuda? Minu tegelane Ela ütleb enesekindlalt: „Ma ei usu Jumalasse! Vaadake ringi — kas teie arvates on Jumal olemas?!” Ta kasvatab üksinda oma autistlikku poega ja töötab psühholoogina; elu on andnud talle küllaga põhjust kohkuda ja pettuda. Kuid see kohtumine saab otsustavaks. Ja pole selge, kumb neist aitab teisel läbi teha tervendava muutuse.” — näitleja Valda Bičkutė

„Mind on alati huvitanud „teistsuguste” inimeste mängimine — nende, kellest suurem osa ühiskonnast hoidub või keda ta vastuvõetamatuks peab. Mind huvitab, kuidas sellised inimesed mõtlevad, mille üle nad arutlevad, kuidas nad elu vastu võtavad ja sellest rõõmu tunnevad. Ja nad tõepoolest naudivad elu — ehk isegi sagedamini kui need niinimetatud „terved” inimesed. Kui ma näidendit esimest korda lugesin, ajas see mind kõvasti naerma; see on elav ja kaasahaarav lugu. Mul on hea meel, et see lugu jõudis lavastaja Gabrielė Tuminaitė kätte. Usun, et etendus ei pane publikut mitte ainult naeratama, vaid kutsub neid ka mõtisklema, puudutades tänapäeval olulisi teemasid.” — näitleja Tomas Šečkus