Karolis Kaupinis: „Leedu surmateated. Ühe lavastuse lugu“

„Leedu surmateated. Ühe lavastuse lugu“ räägib teatritegijate rühmast, kes püüab taasluua legendaarset lavastust ning taastada selle kaudu terviklikkuse tunnet nii omaenda olevikus kui ka teatri olevikus. Töö on aga keeruline: näitlejad heitlevad armastuse ja eneseteostuse küsimustega, vananev lavastaja jahib oma hääbuvat hiilgust ning ei laval ega lava taga suudeta edu- ja õnnehetkedest kinni hoida kauem kui sekundi. Nende taasloomine või uuesti tekitamine ei aita. Lootus saavutada igavene õnn kaduvas maailmas püüab loojad tasapisi lõksu teatrisse, mis muutub põrguks – lavastusse, mis on igavesti ajutine.

2024. aastal võitis filmirežissöör ja stsenarist Karolis Kaupinis Euroopa näitekirjanike residentuuriprogrammi konkursi. Programmi korraldas Leedu Rahvuslik Draamateater koos partneritega: Hispaania Rahvusteater Madridis, Gorki teater Berliinis, Kuninglik Flaami Teater Brüsselis ja Zagrebi Noorsooteater. Tema näidend sai näitekirjanduse festivalil „Versmė“ palju tunnustavat tagasisidet ning autor kutsuti looma lavastust LNDT pealavale.

„Minu jaoks on teatris kõige huvitavam püüdlus puudutada igavikku, sest see kunstivorm on oma olemuselt kõige kaduvam. See on inimese põhjapanev soov ületada oma ajutine mina. Kõige iseloomulikum tunne minu jaoks on praegu kõige kaduvus. Kahtlustan, et see pole üksnes minu tunne. Mulle näib, et kadumise hirm – kollektiivse kadumise, mitte ainult üksikisiku surma hirm – hõljub paljude meist alateadvuses, sest Venemaa režiim kordab aina ähvardusi, et varem või hiljem tabab meid see, mida ukrainlased praegu kogevad. Kui mitte ajutises teatris, siis kus tasub sellest kaduvustundest rääkida?“ ütleb lavastaja Karolis Kaupinis, selgitades teose aktuaalsust.

Lavastuses kasutatakse rohkesti Leedu teatri legendide arhiivivideosalvestisi. Lavastaja sõnul seisneb „Leedu surmateadete. Ühe lavastuse loo“ keskne idee selles, et praegusel ebakindlal ajal saab püsiv lootus tulla vaid usust, et kõik ei lõpe siin ja praegu. Teispoolsuse igavik lunastab siinpoolsuse kaduvuse. „See on idee, mille ilmalikud inimesed on oma meelest juba välja tõrjunud, ja just seepärast on neil nii raske leppida omaenda kaduvusega. Ometi peame praeguses olukorras paratamatult selle idee juurde tagasi pöörduma, kui me ei taha kaotada elamise mõtet. Selle lavastusega tahame publikut kokku tuues anda neile ühtekuuluvustunde ning luua lootuse ja tähenduse tunnet ajal, mil poliitika seda ei paku,“ ütleb Karolis Kaupinis.

Lavastuses kasutatakse LRT, „Lietuvos rytase“ ja TV3 televisiooni, Lrytas.lt, Šiauliai Draamateatri ning Karolis Kaupinise videoarhiivi arhiivimaterjale. Kõlavad katkendid järgmistest muusikateostest: Giedrė „Tą naktį grojo Tomas Boo“; Antanas Jasenkа heliteos Oskaras Koršunovase lavastusele „Įstabioji ir graudžioji Romeo ir Džuljetos istorija“; Claude VonStroke „Who's Afraid of Detroit“; „The Sweet Enoughs“ „Dream Puppy“ ning Eleni Karaindrou „Ulysses' Gaze“ Henry Mancini esituses.