Karolis Kaupinis: Leedu surmateated. Ühe lavastuse lugu

„Leedu surmateated. Ühe lavastuse lugu“ jälgib teatritegijate rühma, kes püüab taasluua legendaarset lavastust ning taastada selle kaudu terviklikkuse tunde nii oma elus kui ka teatri olevikus. Töö pole aga lihtne: näitlejad heitlevad armastuse ja eneseteostuse küsimustega, samal ajal kui vananev lavastaja ajab taga hääbuvat hiilgust. Ei laval ega lava taga suuda nad edust ja õnnest kauem kui hetkeks kinni hoida. Nende taasloomine või uuesti loomine ei aita. Lootus saavutada igavene õnn kaduvas maailmas püüab kunstnikud tasapisi lõksu teatrisse, mis muutub põrguks – lavastusse, mis on igavesti ajutine.

2024. aastal võitis filmirežissöör ja stsenarist Karolis Kaupinis Euroopa näitekirjanike residentuuriprogrammi konkursi. Programmi korraldas Leedu Rahvuslik Draamateater koos partneritega: Hispaania Rahvusteater Madridis, Gorki teater Berliinis, Kuninglik Flaami Teater Brüsselis ja Zagrebi Noorsooteater. Tema näidend pälvis näitekirjandusfestivalil „Versmė“ palju positiivset tagasisidet ning ta kutsuti looma lavastust LNDT pealavale.

„Minu jaoks on teatris kõige huvitavam püüda puudutada igavikku, sest oma olemuselt on see kunstivorm kõige kaduvam. See on inimese põhisoov – ületada oma ajutisus. Kõige kaduvus on praegu minu jaoks keskne tunne. Ma arvan, et see pole üksnes minu tunne. Mulle näib, et kadumise hirm – mitte ainult üksikisiku surma, vaid ka kollektiivse kadumise hirm – lasub paljude meist alateadvusel, kuna Venemaa režiim ähvardab korduvalt, et varem või hiljem tabab meid see, mida ukrainlased praegu kogevad. Kui mitte ajutises teatris, siis kus tasub sellest kaduvuse tundest rääkida?“ ütleb lavastaja Karolis Kaupinis, rääkides teose aktuaalsusest.

Lavastuses kasutatakse rohkelt Leedu teatri suurkujude arhiivivideosalvestisi. Lavastaja sõnul seisneb „Leedu surmateated. Ühe lavastuse lugu“ keskne mõte selles, et praegusel ebakindlal ajal saab püsiv lootus tuleneda vaid usust, et kõik ei lõpe siin ja praegu. Teispoolsuse igavik korvab selle maailma kaduvuse.

„See on mõte, mille ilmalikud inimesed on juba oma peast välja tõrjunud, ja just seepärast on neil nii raske leppida omaenda kaduvusega. Ometi peame praeguses hetkes selle mõtte juurde paratamatult tagasi pöörduma, kui me ei taha kaotada elamise mõtet. Selle lavastusega tahame publiku kokku tuua ja pakkuda võimalust kogeda solidaarsustunnet ning luua lootuse ja tähenduse tunnet ajal, mil poliitika neid ei paku,“ ütleb Karolis Kaupinis.

Lavastuses kasutatakse arhiivimaterjale telekanalitelt LRT, Lietuvos rytas ja TV3, veebiväljaandest Lrytas.lt, Šiauliai Draamateatrist ning Karolis Kaupinise videoarhiivist. Kõlavad katkendid järgmistest muusikateostest: Giedrė – „Tą naktį grojo Tomas Boo“; Antanas Jasenka teos lavastusest „Įstabioji ir graudžioji Romeo ir Džuljetos istorija“, lavastaja Oskaras Koršunovas; Claude VonStroke – „Who's Afraid of Detroit“; The Sweet Enoughs – „Dream Puppy“; Eleni Karaindrou – „Ulysses' Gaze“; Henry Mancini.