Kuhu ma lähen, kui pole enam kuhugi minna?

Lavastuslik uurimus eskapismist ja vajadusest põgeneda – ning aus pilk sellele, kust see tung alguse saab. Lavastus inimestest, kes tunnevad end oma igapäevaelus isoleerituna ja võõrandununa. Nad igatsevad muutust, kuid ei tea, kust alustada. Nad unistavad põgenemisest paika, kus nad ei pea kõige suhtes korraga seisukohta võtma – paika, kuhu mured ja reeglid ei saa järgneda. Kui maailma müra muutub talumatuks, kerkib nende silme ette ruum nimega Tunnel. See on maa-alune labürint laskuvate treppide, pimedate koridoride ja unustatud ruumidega. Aegamööda, kuid kindlalt hakkab see nägemus nende tegelikkust välja tõrjuma. Tunnelist saab kinnisidee ja põgenemistee – lahendus millelegi, mida näib olevat võimatu lahendada. Kusagil selle labürindi sügavustes ootab ruum, kus aeg ei liigu ja valitseb vaikus.

Laval: Grete Jürgenson, Ilo-Ann Saarepera, Elise Metsanurk, Juhan Soon, Germo Toonikus

Autor-lavastaja: Kirill Havanski
Dramaturg: Andreas Aadel
Kunstnik: Riin Maide
Videokunstnik: Péter Kollányi
Helikunstnik: Dominik Hisslinger (DE)
Valguskunstnik: Oskar Harding
Plakati foto: Agate Tūna (LV)
Produtsendid: Lisanna Annus, Marie Valgre

Esietendus 23. oktoobril 2026 Tartu New Theatre’i suures saalis