Üksildane lääs

Ühes Iiri küla jumalast hüljatud nurgakeses tülitsevad kaks venda alatasa, vihkavad teineteist ja võitlevad surmani isegi kõige tühisemate asjade pärast. Kumbki ei mäleta, millest nende vaen alguse sai, kuid niipea kui nad igal hommikul silmad avavad, asuvad nad vaidlema, otsekui oleks see nende töö. Iirimaal sündinud Briti näitekirjaniku ja stsenaristi Martin McDonaghi „Üksildane lääs” (1997), mida Lätis sageli lavastatakse, on autori Leenane’i triloogia viimane teos. „Mind köitis teema, kuidas kõige lähedasemad pereliikmed – vennad – elavad teineteise vihkamisest ja toidavad seda. Näidend on nii suurepärane, sest McDonagh suudab pinget äärmuseni kruvida. Kui tundub, et väljapääsu pole, ilmub äkitselt müstilisel kombel pöörane lahendus. McDonaghi kirjutamislaadi iseloomustab väga otsekohene keel – see on sünge, kuid samal ajal väga vaimukas ja naljakas ning räägib tegelikult päris palju ka sellest, kuidas meie Lätis sageli üksteisesse suhtume. Pole vaja kaugelt otsida: autoroolis olles, hoidku jumal, kui ma teisele juhile vähegi ebamugavust valmistan – tema vihapurse pole sugugi väiksem kui selles näidendis; ta võib isegi imestada, miks ma üldse sündisin!” tõmbab lavastaja paralleele.