Vabaduse kaitsjate päeva pärastlõunaetendus: TÜDRUK PÜSSIGA

See on lugu tüdrukust nimega Magdė, kelle vanemad ja kogu pere küüditati Teise maailmasõja lõpus Siberisse, kui venelased saabusid pärast sakslaste taandumist. Õpetaja, kes on ühtlasi partisan, aitab tüdrukul punkrisse kolida ja temast saab samuti partisan, kes päästab rohkem kui ühe inimese elu. Lugu põhineb tollest ajast pärit tunnistajate ja vabadusvõitlejate mälestustel, ajaloolistel materjalidel ning ühe endise partisanide sidepidaja jutustusel tüdrukust, kes elas mõnda aega koos partisanidega punkris. Seega räägib näidend kõige haavatavamate – laste – julgusest kriitilistes olukordades ja nende ellujäämisinstinktist. Vaatamata rasketele isiklikele kogemustele ja ajaloolisele taustale on lugu soe ja vaimukas. Täiskasvanuna tunnistab Magdė kurva Kristuse puuskulptuurile, et on kohutav argpüks. Ometi võtab ta vapralt omaks oma uue tegelikkuse ja tundmatu, teadmata isegi, kes on partisanid või mis on punkrid. Lõppude lõpuks ei tähenda julgus hirmu puudumist. Julgus tähendab oma hirmule vastu astumist ja tegutsemist. Sündmusterohke näidend säilitab raamatu vaimuka jutustamislaadi: sündmusi meenutavad Magdė ise ja tema õpetaja, ainsad kaks punkri plahvatuse üle elanut. Publikust saab osa loost ja ta aitab jutustada seda mitmekihilist tähelepanuväärset ellujäämislugu. „Nii helilooja kui ka mina kasvasime üles, kuulates oma vanemate lugusid oma partisanidest vanavanematest, seega on see teema meile väga isiklik. Ma arvan, et Leedus pole ühtki perekonda, mida sõda poleks puudutanud – küüditamiste või vastupanu osutamise katsete kaudu. Tänapäeva üleilmses olukorras tahame neid lugusid ikka ja jälle jutustada, sest nende kuulamine tuletab meile taas meelde, et oma väärtusi tasub kaitsta ka palju tugevama vaenlase vastu, sest tänapäeval oleme vabad,“ ütleb näidendi lavastaja.