Külalisetendus Jonavas: THE CHOICE

Etendus kuulub kaasaegse teatri festivali „DEK“ 2026. aasta programmi. „Mälestused on sageli vaid killud, põgusad hetked või puudutused, mis moodustavad üheskoos elu kollaaži. <…> Mälu on puutumatu maa. Kuid see on täis kummitusi.“ (Edith Eger, *The Choice*)

Teise maailmasõja ajal saadeti Edita Eger koos ema, isa, õe ja teiste juudi peredega Auschwitzi koonduslaagrisse. Balletitantsija ja võimlejana tantsis ta Josef Mengelele, keda tunti Surmainglina. Usk, et kõik toimuv on ajutine ning et varsti näeb ta taas oma kallimat ja vanemaid, aitas Edital leida jõudu taluda mitte ainult kujuteldamatut õudust, julmust, alandamist, inimväärikuse röövimist, kurnavat tööd, nälga, haigusi ja surmamarssi, vaid ka elu pärast seda: „Vabastamise ajal olin nii nõrk, et ei suutnud isegi rääkida ega liigutada; lamasin laipade hunnikus. Olime vabad, kuid ei teadnud, mida oma vabadusega peale hakata.“ Mõlemad Edita vanemad surid gaasikambris. Tema poiss-sõber mõrvati päev enne vabastamist. Edital kulus palju aastaid, et õppida andestama – mitte ainult teistele, vaid ka iseendale. Oma ainulaadsele kogemusele toetudes kutsub ta kõiki kannatajaid oma traumaga silmitsi seisma ja valima vabaduse sellest vabaneda: „Sa ei saa muuta seda, mis juhtus, mida sa tegid või mida sulle tehti. Aga sa saad valida, et elad praegu.“

Edita Egeri raamatust *The Choice* inspireeritud etenduses jutustatakse liikumise, tantsu, mälestuskatkete ja nukkude abil lugu naisest, kes nägi pealt kujuteldamatut inimlikku julmust, hoidis oma mälestusi aastaid enda sees peidus ja mõistis lõpuks, et tõeline vabadus – tõeline vanglast pääsemine – saabub siis, kui ta julgeb naasta paika, kust paljud ei tulnudki tagasi… See on meie kõigi lugu: lugu inimestest, kes on üle elanud kohutavaid kogemusi, kes ei suuda mineviku kummitustest lahti lasta ja kes kannatavad oma mõtete vanglas.

„See materjal valis minu… Kui lugesin *The Choice’i*, mõtlesin, et see on nii vapustav, inspireeriv ja muutusi esile kutsuv raamat… aga kas seda saaks tuua nukuteatri lavale? Püüdsin seda aina eemale tõrjuda ja midagi muud otsida, kuid see raamat ei lasknud lahti… ja ma lasin ta sisse. Jätkan oma teekonda duaalsuse kaudu. Otsin elavate ja surnute muutumist. Liikumine, figuur ja inimene… Laval lendlevad ringi inimeste fragmendid, kestad ja mälestused möödunud eludest – mälestused, mis on vaid „killud, põgusad hetked või puudutused, mis moodustavad üheskoos elu kollaaži“. Elame nende keskel pidevalt. Nad ümbritsevad meid, jäävad meile ette ja mõnikord lükkavad meid edasi. Arvan, et on tähtis oma kummitustega kohtuda, neile silma vaadata ja neil minna lasta. Valida elu, valgus,“ ütleb etenduse lavastaja Gintarė Radvilavičiūtė.