Üksildane lääs

Ühes Iirimaa küla Jumala poolt hüljatud nurgakeses tülitsevad kaks venda pidevalt, vihkavad teineteist ja kaklevad surmani isegi kõige tühisemate asjade pärast. Kuigi keegi ei mäleta, millest tüli alguse sai, asuvad mõlemad kohe pärast silmade avamist vaidlema, justkui läheksid tööle. „Üksildane lääs” (1997), Iirimaal sündinud Briti näitekirjaniku ja stsenaristi Martin McDonaghi näidend, mida Lätis sageli lavastatakse, on autori Leenane’i triloogia viimane teos.

„Mind köitis teema, kuidas kõige lähedasemad pereliikmed – vennad – elavad üksteise vihkamisest ja toidavad seda. Tekst on imeline, sest McDonagh oskab pinge äärmuseni kruvida. Kui tundub, et väljapääsu pole, ilmub äkitselt kummaliselt hullumeelne lahendus. McDonaghi kirjutamislaadi iseloomustab väga otsekohene keel – see on sünge, kuid samal ajal väga vaimukas ja naljakas ning räägib tegelikult päris palju ka sellest, kuidas meie Lätis sageli üksteisesse suhtume. Ei pea kaugelt otsima: autoroolis olles – hoidku jumal, et ma teist juhti kas või natukenegi takistaksin – pole tema vihapurse sugugi väiksem kui selles näidendis; ta võib isegi imestada, miks ma üldse sündisin!” tõmbab lavastaja paralleele.