Churchill

„Olen valmis kohtuma oma Loojaga, kuid kas mu Looja on valmis katsumuseks minuga kohtuda, on iseasi,” ütles Winston Churchill (1874–1965), üks Suurbritannia silmapaistvamaid ja mõjuvõimsamaid riigimehi ja poliitikuid, talle omase eneseiroonia ja sarkasmiga. Ta mitte ainult ei joonud viskit ega suitsetanud Kuuba sigareid, vaid toetas omal ajal ka Euroopa Liidu ideed, võttis kasutusele väljendi „raudne eesriie” ning pälvis 1953. aastal Nobeli kirjandusauhinna rahvaid innustanud kõnede ja oma mälestusteraamatute eest. End ise üles töötanud mees* — kogelejast poisist otsustava strateegini, loobumata seejuures kunagi ka oma inimlikest nõrkustest. Ameerika näitleja ja dramaturgi Ronald Keatoni näidend „Churchill” (2015), mälestustest koosnev mosaiik, kutsub meid Winston Churchilli sisemaailma. Maalimiskirele järele andes loob Churchill oma subjektiivse eluloo, kus ajaloo annaalidesse raiutud sündmused seisavad kõrvuti ainult talle kallite intiimsete hetkedega. „Ronald Keatoni näidend on emotsionaalne lugu ajaloolisest isikust ja üksikisiku rollist üleilmsete geopoliitiliste muutuste ajastul. Paralleelid tänapäeval toimuvate protsessidega võimaldavad meil vaadata seda läbi ajaloo filtri. See on avameelne vestlus poliitiku elu lõpust, vanadusest ja sellest, mida ta poliitikas saavutas,” ütleb lavastaja Reinis Suhanovs.