Marius Ivaškevičius: Väljasaatmine

◊ 2011. aasta Kuldlava rist. Parim lavastaja – Oskaras Koršunovas ◊ 2011. aasta Kuldlava rist. Parim kõrvalosatäitja – Marius Repšys ◊ 2011. aasta Kuldlava rist. Parim kõrvalosatäitja – Elzė Gudavičiūtė ◊ 2011. aasta Kuldlava rist. Parim lavakujundaja – Gintaras Makarevičius ◊ 2011. aasta Kuldlava rist. Parim noor kunstnik – Ainis Storpirštis ◊ 2011. aasta Kuldlava rist. Parim rahvusliku draama lavastus – „Väljasaatmine“

Oskaras Koršunovas: „Väljasaatmine“ käsitleb väga päevakajalist teemat: väljarännet. Tõenäoliselt ei hooma me isegi selle ulatust statistiliselt: inimesed saavad vaid oletada, kui paljud on lahkunud, kui paljud on välja rännanud, kuid poliitilises sfääris seda olukorda ei analüüsita – rääkimata kultuuri- ja kunstivaldkonnast. Kunstis puudub meil peaaegu täielikult tõsine analüüs või läbimõeldud vaatenurk sellele, mis toimub Leedu ja selle inimestega. Selle taga pole ainult rahva ja riigi huvid, vaid ka purunenud elud ja terved odüsseiad – kas need inimesed tulevad tagasi või mitte… Nad lahkuvad oma kodumaalt, kodust ja perekonnast. Väljaränne on mitmesugune. Tänapäeval on väljaränne teistsugune, kuid oli aeg, mil inimesed läksid välismaale üheotsapiletiga, oskamata keelt ja ilma millegita – sageli petetuna… Sellist olukorda näeme „Väljasaatmises“. Mis on väljaränne? Mis peitub selle sõna taga? Selle taga on palju, üks tähtsamaid neist on identiteedi kaotus. Või ehk selle leidmine teises riigis? Lõppude lõpuks on isikliku identiteedi küsimus tänapäeval üks kõige pakilisemaid. „Väljasaatmine“ toob esile sellele küsimusele hulga võimalikke vastuseid ja lahendusi. Põhimõtteliselt on väljaränne horisontaalne vaimne teekond „õnne poole“, mis muutub sageli vertikaalseks allakäiguks, õnnetuse poole.“