Tähistaeva all

Lugu inimlikest erinevustest ja jagatud taevalaotusest põlisrahvaste pärimuse põhjal Taevas on üks vägev värk. Ilus, suur ja hea. Taeva all leidub kõike: sörkivaid kaktuseid, riiukukki ja rahukanu ja tuules laperdavaid karusid. Ja muidugi siravad taevas tähed. Aga miks nad seal siravad? Muidugi selleks, et me omavahel sõbrad oleksime. Ah et ei usu? No aga mine ükskord sõbraga tülli ja vaata ise! Pärast tüli ei jää taevasse tähepuru ka mitte, kogu ilm lööb pimedaks. Nõnda uskusid juba vanad indiaanlased ja nii see järelikult ka on. Aga täna, sõbrad, peame pidu! Püstitame telgi, süütame lõkke, puhume pilli ja taome trummi, ratsutame kepphobustel läbi preeria ja üle taevalaotuse! Rõõmustame selle üle, et meie pea kohal laiub tähistaevas. Tülli ei lähe üldse. Või kui natuke lähemegi, siis lepime otsekohe ära. On ju?